Tänud Trianglile ja Krentule kiiksukinda heitmise eest.

Eks ma juba jupp aega mõtlesin, et erinevalt ülejäänud inimestest, kel on puhtusekiiksud, pole mul erilisi koduseid omapärasid peale LOHAKUSEKIIKSU, mis järjest süveneb. Okei, väga ropp ma ei ole, perekond Korva-Korba “Naistevahetusest” teeb mulle veel suhteliselt pika puuga ära. Aga see puu lüheneb kogu aeg. Samas mulle kohutavalt meeldib, kui kodu on korras. Kuid ma lihtsalt ei jaksa laste (ja enda) järelt kasida. Kui käkid on magama saanud, mis tänapäeval toimub ca 23.30, siis on pühkimine-nühkimine küll viimane asi, mida ma teen. Hoolitsen pigem oma närvikava eest ja loen midagi, kuni silm kinni vajub. Mis juhtub järjest kiiremini. Kui veel raamatu tõlkimine käsil oli, siis hakkasingi seda 23.30 köögilaua taga tegema.

Selles, et laga mulle närvidele käib, on süüdi ka kodus töötamine. Sest laga on silme all. Ja kogu aeg võitled tundega, et issand jumal, inimene on ju kodus, peaks ju kodu korras hoidma. Ja samas oled ju palgatöötaja, kes siis, kui väiksem käkk on suudetud mingile tegevusele suunata ja viimaks vanavanemate poole sokutada, peab vuhkima hakkama. No see on see kodukontori miinus. Aga plusse on kah ikka võimsalt (külm vein ja kuum vann keset tööpäeva näiteks, väike lõunauinak).

Kokanduskiiks … Ehkki vahin kokaraamatutest ja ajakirjadest, silm punnis ja sülg jooksmas, soolaste ja magusate tarretiste retsepte, ei julge ma enam želatiiniga midagi teha. Pärast korduvaid haledaid läbikukkumisi. Kord oli tarretis nagu üks plöks, kord kummine kamakas ja tükke täis takkapihta. Selle asja peaks teaduslikult käsile võtma. Nagu ka pärmitaigna tegemise, mis mul on kah paar korda untsu läinud.

Tobe on ka see, et ostan Oma Maitseid ja õhkan retsepte lugedes, aga suurt midagi ise ei tee. Esiteks sellepärast, et lastele sellised asjad ei maitse. Mingeid kooke peale tema enda tehtud küpsisetordi Mirr üldse ei söö. Ega Miinagi. Järelikult tähendaks koogi küpsetamine, et pistame selle Tarmoga kahe peale pintslisse. Mis vöökohale teadupärast hästi ei mõju. Ja kui on mõni sünnipäev või oleng, siis tihtipeale eelistan ikkagi laisa inimese varianti ja toon asjad poest. Et saaks tõmblemise asemel vabamalt võtta. Või Oma Maitset lugeda :)

Ma ei söö putru (jälestan! manna- ja kartulipuder ei lähe arvesse, aga kõigi teistega saab mind sõna otseses mõttes oksele ajada. Kurb küll, sest see oleks nii tervislik toit). Maksa ei söö. Molluskeid ka mitte. Karakumi kommi ei armasta, Tiina kommi armastan, mõnus hapu ja šokolaadi kombinatsioon. Elu sees pole seapraadi teinud. Plaanin küll. Meeldib rohelist teed juua. Eks see ole õpitud armastus, tean, et on lihtsalt väga kasulik. Aga kannuteed ei viitsi tavaliselt teha, liiga laisk olen.

Majapidamiskiiks … No sellest riidehunnikust, mis meil magamistoas tumba otsas järjest jõudsamalt kasvab, ma parem ei räägiks. Aga tugev kiiks on vast ökotoodete eelistamine. Kõik pesuvahendid on Ökosahvrist pärit, kraanikaussi nühin (neil harvadel puhkudel, kui ma seda tegema vaevun) soodaga või apelsini-üldpuhastusvahendiga, keha koorin kohvipaksuga. Kemmergus ei kasuta ühtki lõhnatoodet, kui vaja, põletame tikku. Paber jookseb pealtpoolt, kuidas siis muidu (ehkki kiiksumemmedelt olen lugenud ka altpidist varianti). Huulepulka kasutan võimalikult harva, et vähem keemiat süüa, lõhnaõli olen hakanud piserdama kah ainult väga erilistel puhkudel.

Ajalehti ja paberiprahti üritan eraldi kotti koguda ning pärast vanapaberisse viia. Pudeleid ei viitsi ise ära viia, jätan need, mil pandimärge peal, õue prügikasti äärde ja ülejäänud viskan pudelikogumiskasti. (Mis kõik on muidugi väga elementaarne, mitte mingi öko. Ma olen üldse siuke kadakaöko. Kui see sõna nii looduslikult ei kõlaks.) Makaronid, jahud, puljongid, kartulid ja muud põhiained üritan osta mahetoodete seast. Muid asju niipalju, kui saab.

Sellest eelnevast on ilmselt võrsunud ka maakodukiiks, mis on praegu ikka kiiksude esirinnas, aga mis ehk millalgi saab lahendatud ka. Noh et saaks ise oma redist kasvatada (mida lapsed ei söö …) ja lasta lastel murul värskes õhus ringi joosta ja põõsa küljest marju süüa. Ja oma isiklikku kompostihunnikut kasvatada. Ja lilli. Ja tilli. Ja grilli.

Mida veel? Armastan õues käigu pealt pirukat süüa. Natuke piinlik on küll, aga ikkagi meeldib. Olen isegi bussis järanud kaubamaja toidupoest ostetud pistaatsiasaia, paberkotist nagu joodik, kes oma pudelit varjab. Meeldib. Pikemal autosõidul läheb kõht kohe tühjaks, hea, kui Statoilist saab end millegi heaga varustada. Parem veel, kui päris poest, seal on värskem.

Pereema elu on mind närviliseks teinud. Kipun kiiresti ärrituma, eriti siis, kui kuhugi on perekondlik minek ja mulle tundub, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama. Vanasti ma selline polnud. Kellegi peale ei karjunud, ei õelutsenud ega irisenud. Keelefašist olen muidugi ammu, olen isegi keelelollidele kurje kirju saatnud käsuga totakad vead ära parandada.

Ehh, esiti läksid uued ohvrid meelest. Kui mahti on, võiksid pihitooli istuda Kalake, siiami kaksikud Lupetta och Kuutroll ning Sigane.

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

4 responses to “

  1. Ma tänan. Kui internet veel lähipäevil mu kõrval püsib, siis teeme ära. Ma olen jube kiiksukas omast arust.

  2. No see lohakuse kiiks on mul samasugune (armastan korda aga mitte koristada) aga nüüd ma oskan seda ka ilusti arusaadavalt põhjendada tänu sinule – et kui lapsed magavad, siis ma hoolitsen oma närvikava eest :) Vahel ma lihtsalt ei leia kuidagi tabavaid sõnu :)
    Ja mul on täpselt sama tunne, kui kuhugi läheme, absoluutselt täpselt sama tunne, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama. Ja ma olen ka nats liiga närviliseks läinud – aga õnneks ma saan sellest aru ja üritan Kajaka kombel lihtsalt oma meelestatust muuta.
    Küll see äratundmisrõõm teeb ikka elevaks :))

  3. ts

    Kas see on ka kiiks, kui iga kord selle lehe avanedes mõtled korraks, kes Katze-bändipildil on Triibik, kes Miina ja kes Mirr?

  4. rohelise tee kasulikkus on muidugi müüt, tegemist on üsna kahjuliku nestega, nii ütlevad viimased uurimused.
    mul ka sama jama – iga kord kui hakkame perega kuhugi minema olen mina ainuke loll, kes teisi kamandab ja ässitab. need kahekesi oleksid vist õhtuni pidžaamades ja ei läheks kunagi uksest välja, eriti veel kella peale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s