Mitte ei viitsi kirjutada. Päevad on nii suvised, argised ja töised – pluss kinnisvaramõttesed. Hommikul üles, arvutis esimene asi – kinnisvaraveeb. Eelmine nädal lõime muuseas käed meie unistuste maja ostmiseks – ja järgmise päeva guugeldamine näitas, et sinna lähedale on tulekul kaks hiiglaslikku seafarmi. Nii palju siis aiast, kus saab käia alasti kesk pojenge ja džasmiinipõõsaid.
Saatuse iroonia: õhtul, kui olin end juba kahetsusest oimetuks nutnud ja mõtlesin, et kuidas küll omanikule ära öelda, helistas too ja ütles, et sorri, noored, olite küll jube armsad, aga lubasin maja ikka kellelegi teisele ära. See ajas mind nii kohutavalt naerma.
Saatuse iroonia 2: nädalavahetusel saime enda käsutusse sõprade suvila ja lõdisesime Tarmoga öö läbi. Jube külm! Täielik painaja! Hommikukohvi jõime lõdisedes toas, hiljem söandasin juba päikese kätte minna ja tekki mähitult nagu “Võlumäel” ajakirju lugeda. Lõdisedes. Küll oli tüütu õues nõusid pesta! Ja võõra kannuga kohvivett üles panna! Ja selline inimene tahab endale suvekodu! Naerukoht!
Tegelikult on sel nädalal tähtis sündmus: Mirr lõpetab lasteaia. Sellest üritatakse küll võimsat sob-festi teha, nii et kaalun tõsiselt, kas ikka panna ripsmetušši peale. Aga autfiti küsimus, jah. Suvi ju, võiks ju midagi heledat pungitada. Aga kui sul on glamuurne kahiseva alusseelikuga Grace Kelly kleit, mis on süsimust? Ja uus kaelakee kah? Teisalt ei tahaks nagu üle pakkuda? Aga teisalt, ega see teiste arvamus mind ju eriti ei morjenda. Kui mind on nähtud seal eksklusiivselt teksades, eilsel laste ja lastevanemate spordipäeval (mil mu suurimaks pingutuseks osutus õnneks vaid topispalli heitmine) lausa tossude ja šortsidega, siis võiks finaalis ehk glamuuri ja diskursust näidata? Pealegi olen suurema osa vanainimeseelust musta kandnud, alles hiljaaegu hakkasid tekkima roosad seelikud, kollased teksad ja türkiissinised kampsikud. Ja millal, helde taevas, ma oma kleidikest siis kannan kui mitte praegu? Igaks juhuks soetasin endale kõige odavama isepruunistaja, et nahk meenutaks IGAS mõttes apelsini.
Triangel kirjeldab kaasahaaravalt kingandusprobleeme. No mul ajasid isegi udupehmed balleriinad jalad rakku.
Triibik istub kodus 
jaa, kahtlustasingi, et suvila te leidnud olete. kuidas sa muidu netist eemale saad, eksju? ainult peenra vahel v. võrkkiiges.
Meil poisil lasteaed lõpetatud. Poisi outfiti probleem ei olnud probleem. Pisuke mõttetöö ja arutus, et kindlasti kasvab sügiseks veel ja milleks osta siis kaks korda suve jooksul pükse-särki, ja poodi ei oleks niikuinii jõudnud ja noormees lõpetaski kaunilt liibuvate viikaritega ja valge särgiga (ostetud kunagi hiigelsuurena nii 4-5 aastasele). Igastahes võrreldes muu kaadriga, kes lohistasid pükse ja pintsakuvarrukaid järele, nägi broo välja. Aga emme peab igaljuhul glamuur välja nägema! Head seelikusahistamist! Btw, kas glamuur laieneb ka Mirrile?
kai: ei mingeid peenraid. istun kodus ja tipin nagu ikka. aga kui maakodu tuleb, siis peaks seal kindlasti nett kah olema.
kroonijuveel: jah, üritan ikka Mirri kah nats üles glämmida. ta küll keeldub soenguviguritest, ega ma neid isegi armasta, aga kleit on roosalilleline ja kingad roosad ja sätendavate kividega. ta nägi esmaspäeval kaupsis ÜLENI sätendavast materjalist balleriinasid ja üritas mulle suurejoonelist stseeni lavastada. a mina, kalk, muidugi ei andnud järele. ise valis need jubedad roosad kivikestega kunagi, ise kannab kah.
a need ÜLENI sädelevad olid muidugi jube glamuursed. nutt tuli peale. hea maitse lapsel :)
nagunii teed mõne peenra, kasvõi maitseainetele.
omast kogemusest räägin. eluaeg sunniti meetodi abil “vaata nüüd kuidas vanaema üksi seal vaarikate vahel neid puhastab” mind ka kohusetundele. ja nüüd, lõpuks, sel aastal panin esimese tomatitaime. üheainsa. enne seda oli ainult rukola ja lehtsalat. aed mõjub nii, et tahad sealt varem või hiljem midagi võtma hakata, usu mind :-)
oojaa, ma juba unelen oma rukolapeenrast. ega nett mullas sobramist välista. selle unelmatemaja juures oli lausa kartulimaa olnud. ma täitsa plaanisin kardula mulda panna.
no jah kõik algabki nii. Oma värskekartul mmmm. Aga varsti tuleb oma talvekartul mmmm ja no siis juba: lapsed te peate suvilasse tulema ja mind aitama, ise ka sööte pärast :D
Mul plats spetsiaalselt selline, kus midagi ei kasva. Puhas paas. Olin nii rahul. Tänavu olen aga juba hakanud peenraid kavandama ja käin eemalt metsa alt mulda kaevamas – see on haigus. Alustasin tillist ja zuccinist. Järgmine aasta mõtlesin ühe tomatitaime panna :D
Mina pole veel söödava kraamini jõudnud, alustasin jasmiinipõõsast paar aastat tagasi ja sel aastal olen kulutanud juba astronoomilisi summasid lilledele ning selja paigast venitanud mererannast peenraääristuskivide pätsamisega, aga seegi on minu puhul ennekuulmatu.
Ja, Triibik, suvilas ei pea lõdisema, alati võib ahju tule teha või radika sisse lülitada :)
Aiakujundamine on üks kohutavalt keeruline tegevus, sest aed muutub koguaeg. Ükski lillepeenar ei saa kunagi valmis. Vahest ajab see mind meeleheitele aga teisalt on jälle huvitav ka. Lillede peale ei pea palju raha kulutama, neid saab sõprade aedadest. Lilledel on omadus paljuneda :-)