Kaks korda elus olen vaadanud peeglisse ja end mitte ära tundnud. Esimene kord oli pärast Mirjami sündi. Kõik oli kenasti, kõik oli möödas ja korras, aga peeglist vaatas mulle vastu nii valulise ja tõsise pilguga, otsekui surma näinud pilguga mina. Mina, kelle elu oli pöördumatult muutunud.

Teine kord oli nüüd reedel. Pärast ärevat ööd, mil jalad muutusid sültjaks – koduseinte vahel, häh. Hiljem kuulsin, kuidas armas sõber oli vanalinnas pimendatud kohvikus kössitanud ja oodanud nutta löristades oma kallist meest, kes murdis Balti jaama poolt läbi nagu sõjas. Pärast ärevat ööd tuli pealtnäha täiesti harilik päikseline päev. Aknast avanes täpselt samasugune vaade nagu ikka. Mirri armsalt, lõbusalt, rõhuvaid mõtteid eemale peletavalt lasteaiapeolt naastes muutusin lapseks ja pagesin vanemate poole. Ja seal esikus vaatasin peeglisse – ja mulle vaatas vastu täiesti tundmatu näoga mina. Laokil ilmega. Vapustatud. Huumorimeele täiesti minetanud.

Siis nad jootsid mulle mingit jõledat viinakokteili sisse. Ja ema rääkis, kuidas ka temast olid öised sündmused hädalise lapse teinud. Ta tegi reedel päevaund, kui mu isa uksest sisse astus. Ja ema arvas unesegaselt, et see on tema enda isa. Ja kargas püsti ja läks vaatama, et kus ta ema on.

Nad mõlemad on üle 30 aasta surnud.

Ma NII ootasin seda kevadet.

Advertisements

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

2 responses to “

  1. kris

    hingkriipivalt valus ja ilus oli lugeda.

  2. kris

    üks e-täht kadus ära.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s