Võib-olla on tõesti parem, kui nagunii lombakas inimene jääb veel niisama sirakile haigeks kah. Kaks ühes – briljantroheline ja Citrosept (no otsustasin lõpuks ära proovida, saab siis imet näha), paratsetamool ja kõndimisraam. Paistes jalg ja paistes mandlid. Idanemine ja mädanemine. Loll, nagu ma olen, teen tööd seni, kui pupill reageerib, ega üritagi juhet seinast tõmmata.

(Ma muidugi panen paksult värvi, eks ole. Ei mingit kõndimisraami ega verist vahtu väljaajavat jäset. Kemmergus saan ise käidud ja šokolaadi hankimiseks võtan ette pikemaidki teekondi.)

Läpakas võimaldab muidugi voodis töötada ja blogeleda – aga see suur et, kintsud kipuvad leemendama. Teil ei kipu või? Kintsud peaksid paljad olema? Aga minu väike mamma ütleb ikka, et jalad olgu soojas. Nii et ma pean vist loobuma tänaõhtusest toniseerivast “Seksi ja linna” laksust. Eile olid küll head osad. Seksikas väikemees, kelle otsa Samantha sattus, ja ukraina majapidajanna, kes Miranda goodie-sahtlis vibraatori Neitsi Maarjaga asendas. Ei, ei saa loobuda. Läpakas tuleb lihtsalt enda kõrvale asetada.

Carriel olid päris jubedad kuldsed saapad. Ma nägin ühes Kopli kaltsukas tapvat kuldset tuppkleiti. Aga no kuhu ma sellega lähen. Kõndimisraam ja kuldsed singid.

Üks hea asi vähemalt: kingaisu on selle jalasaaga peale vabšee kadunud. Ja ma olen nagunii säästurežiimi peale lülitunud. Sõna “režiim” meenutab mulle muidugi omaaegset teadet Estonglavenergolt, et kehtima hakkab tontteabmitmes energiatarbimisrežiim. Olin algkooliplika, kuulasin üksi kodus raadiot ja mõtlesin, et nüüd on pekkis.