Elegantne ja supernaiselik, nagu ma olen, otsustasin pakkuda operatsioonitiimile esteetilist naudingut. Et sellal kui nad mu labajalalt üht sünnimärgikest maha nüsivad, saaksid nad imetella mu kaunilt pediküüritud ja lakitud varbaid.

Tühjagi. Mu kaunis koib hõõruti piiritusega üle ning kaeti mingite rättidega, mille keskel sünnimärk oli nagu telekas. Kole hõlst anti selga, udupeen mütsike kästi pähe tõmmata. Hõlstil olid paelad taga, nii et kuuldes opitoast sümpaatset mehehäält ning nähes pingikesel tema triiksärki, mõistsin, et temal opereeriti oober-, minul aga niiöelda unterkörperit. Ja et kui ta riideid vahetama siirdub, pean lahkuma, hõlst selja tagant lahti. Aga konveier oli edukas. Mind viibati enne sisse, kui džentelmen mu selja taha jõudis. Ja ma suutsin nagunii osavalt seljataguseid hõlmasid kinni hoida.

Eeh. Sõna “opp” tundub liig pidulik. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud njäugi öelda, kui mulle jalaga tagumikku anti ja koju kasida kästi. Lonkasin kohusetundlikult uksest välja, kuni mõistsin, et polegi vaja longata. Midagi ei tundnud. Tänaval lonkasin kah natuke dramaatiliselt, no tuleb ju selle raha eest nalja ka saada. (Kuigi Haigekassa maksis.) Ja siis asusin šoppama, mille käigus sai korduvalt tosse ja pükse jalast võetud ja jälle tagasi pandud. Vähimagi vaevata, ütleme ausalt – hingetuks võtva elegantsiga.

Nii et jah, boooring. Aga stiili tuleb säilitada. Inimeses peab kõik ilus olema. Vanast peast olen kindlasti nagu näitleja Mari Möldre, kes, nagu mu ema rääkinud on, magas haiglas parukaga. Kui prouhen hommikul ärkas, oli parukas ühe silma peal viltu (no ma ei saanud kasutada konstruktsiooni “Hommikul ärgates oli küll parukas ühe silma peal viltu”, see oleks vale, parukas ei ärka, aga õigesti ei saagi öelda, “hommikusel ärkamisel”????), aga see väike asi sai kähku joonde aetud.

Aga manitsuseks ilmarahvale: seal, kus isegi neegril on talla all valge nahk, ei tohi valgetel eitedel-taatidel sünnimärki olla. Mul oli niiöelda piiritsoonis – jalalaba välisküljel. Aga otsustasime arstiga, et eeh, mõnna, verd ja soolikaid, lööme aga väitsa igaks juhuks sisse. Kui on ja ei kasva ega miskit, las siis olla vist. A igaks juhuks tasuks ikka kellelegi ette näidata. Taksojuhile  või konditustajale või mulle.

Advertisements

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

7 responses to “

  1. ma paneks su juurde siis konsultatsiooniaja kinni, mul neid märke hulgem. ja nii nagu parukas ei ärka, ei saa ka kontaktlääts sügeleda, tõdesin, kui kolmene mu virinale “läätsed sügelevad” asjalikult kommis, et ikka silmad sügelevad, mitte läätsed.

  2. kodutriibik

    vada kui heli lääts ja veel keegi tema sugulane, kui nemad sügelevad – siis saab öelda, et läätsed sügelevad.
    a täpidemmi võtan iga kell vastu. ehitame siia elutuppa poodiumi, meil ju ongi siuke hea pikergune kohvilaud. ja siis paned sekspesu selga ja kõnnid mul siin natukene.

  3. kodutriibik

    kalasaba lehvitades.

  4. Tjah, siukse opi peale (küll peast, mitte jalast, aga sama jama) viskasin mina silma korraks kinni, ajasin arstid paanikasse ja kuna ma nende paanikat pealt kuulsin, on mul sellest ajast saadik foobia. Arstikabinetti saab mind nüüd ainult väevõimuga (näiteks sinisele lehele järgi)…

  5. Nin

    Täitsa vaffa kirjeldus!

  6. kris

    a kas peopesas tohib märke olla (mul on)? ja mis tohtriga tuleks märkide eemaldamise teemal kõneleda?

  7. no ilmselt pole midagi, kui nad seal suuremaks ei lähe vms. ma muidugi pole mingi spets, aga eelistan stiili “parem karta kui kahetseda”. südame rahustuseks võiks ehk perearstile näidata ja tema otsustab, kas saata edasi mõne spetsi jutule.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s