Pühapäeva pärastlõunaks oli kingapalavik muutunud täiesti talumatuks. Mitu päeva kestnud nühkimine kesklinna arvukates kingapoodides ei viinud loodetud tulemuseni. Kuldse küütlusega sussikesed ei tundunud järgmise päeva valges üldsegi nii hõrgud, ka türkiissinise randiga kuldne toss oli vaatamata soodsale hinnale ilmselge liialdus.

Ja laupäeval Tartus hakkasid tekkima tüsistused.

1) Ostsin sõbrannale kingiks kergemeelse pildiraamatu seksikatest kingadest ja ostudele tiivustavatest sententsidest (Imelda Marcos: “Mis te räägite, et mul on kolm tuhat paari kingi! Mul on tuhat kuussada paari kingi.” – “Madal king on moele sama mis kartul gastronoomiale.”).

2) Kingapoes ei saanud pikalt olla, sest Mirr ulgus minult välja jõledad erkroosad tenniselaadsed juustud, mis õnneks maksid ainult 95 krooni. Ja kui ma olin loobunud pedagoogitsemast ja vastu irisemast, ostsingi ma need talle ära, aga siis pani Mii uksest vehkat ja vastne juustuomanik ei leidnud kah enam põhjust poes olla.

3) Ülejärgmisest poest ostis pereisa silmagi pilgutamata sinivalged meremehestiilis mokassiinid, mis mulle esmapilgul tundusid liiga square‘id, sest ma tahaksin teda hirmsasti kängitseda käsitsi valmistatud, krokodillinahast ja pika ninaga hõrkudesse kingakestesse. Aga isakesele sobisid kingad niivõrd, et kaalusin juba naisteriiuli juures soetada his & hers komplekti moodustavad naistemokassiinid. Ent mitte väga tõsiselt.

4) Triibulist lampi, mis oleks mõtted kingadelt ära viinud, ma osta ei saanud, sest see poleks kitarri, madratsi, voodiriiete ja muu kola juurde ära mahtunud.

5) Ja siis: kui kahe vastse kingaomanikuga auto võttis suuna Luunja silla poole, nagu saunaomanik V käskis, kostis raadiost 1960ndatel salvestatud kuuldemäng, MILLES RÄÄKISID KINGAD! Naisteking näiteks Ester Pajusoo häälega. Teistes osades olid veel saapahari või saapapuhastaja, ma ei saanud arugi, keegi midagi nühkis ja värvis, mingi koss kurtis oma kurba elu vaateaknal, jaadajaadajaada … Mirrile väga meeldis. Meile, vanuritele, tekitas õõva, aga ka teatavat lõbu.

 Siis oli umbes 15 tundi meeldivat unustust. Saun, pläkutamine, õgimine, šnaps, sulnis ööuni, mõnus hommikune looderdamine. Aga SIIS – siis ma mõistsin, et kuna 50% perest (üks vastne kingaomanik ja üks kahepoolene) magas NII kaua, siis on minu plaan karata enne järgmist küllaminekut korra Tartu kaupsi kingapoodidesse ja seal mõni meeleheitlik ost sooritada TÄITSA PEKKIS!

See, mu sõbrad, oli traagika. Nagu ikka, ei puudunud tubli ports eneseiroonilist kõrvalpilku, aga olgem ausad, hakkasid tekkima hüsteeria elemendid, mille peale tõmbas pea õlgade vahele isegi stoiline isand T.

ÕNNEKS. Õnneks oli uues külas pereemand, keda valdas täpselt samasugune kingapalavik. Nii et ma kinnitasin korra paastuga silguniisaks kuhtunud keha (nali) ja siis, uaah, autole hääled sisse, ja minema. Ja saime selle jama oma süsteemsüsteemist välja. Pereemand soetas kontsaga šimmikingad, mina aga, nagu eeldasingi, mustad lakknahast balleriinad. Lipsukese ja väljalõigetega.

KUID. Vägisi tekkis tunne – eriti hullumeelsel tagasisõidul, mil olin läpakaga töö valmis teinud ja lugesin laste röökimise ja rusikatega vehkimise taustal oma uut lemmikut -, et nui neljaks, nüüd on vaja ka üht kõrget kontsa, millega taevani tõustes üles igavust omale otsida. Või isegi kaht. Ma pole ju Puujala-Frits. Seda enam, et raamatus ütleb Manolo: “As for the heel, honey, it’s got to be high. The transformation is INSTANT. It’s a coup de theatre. The height of a heel should depend on how dangerous you are feeling. High high high higher, I say!

No praeguse seisuga olen ma muidugi sama ohtlik nagu pühapäevapärastlõunane piparmündinaps. Kuid hoidke alt, mulle meenusid emalt saadud rihmikud, mida ma vist ainsatki korda pole kandnud. Aga on tagumine aeg. (Juba toppisin jalga, pole hullu, kui kand või varvas maha raiuda nagu Tuhkatriinu võõrasõel, mahub küll.) Rihm käib ümber SELLE koha, mis kunagises alandavas pekimõõtmises Tartu raekoja platsi šeipingusaalis AINSANA  normikohaseks osutus. Ainsana. Ja millel tänini midagi viga pole. Kõige krooniks olen teisi kohti kah armastama hakanud. :)

Niisiis. Rahu maa peal.

P.S. 1940ndatel oli keskmisel ameeriklannal 6 paari kingi ja nüüd, kui ma ei eksi, 30. Või 40? Ma vean ikka kuidagi sõjaaegse ameeriklanna mõõdu välja.

P.P.S. Manolo Blahnik räägib selles raamatus, kuidas ta juba poisipõlves tegi aias sisalikele ja koertele kommipaberitest kingakesi jalga!

12 kommentaari

Filed under Uncategorized

12 responses to “

  1. Anu

    jaah, ükskõik, kui palju mulle mu mõistuse hääl ei räägiks madala kontsaga kingade tervislikkusest ja mugavusest jm eelistest, ihkab mu hing ikkagi kõrgemat kontsa – nii 5-7 cm, üle selle on juba “too high”, ehk et isegi lühemate vahemaade läbimine on väga vaevarikas.

  2. kolimine on selles mõttes tore ettevõtmine, et mõttetu vana kraam (kaasa arvatud hunnik igaksjuhuksalleshoitud kingi) saab ära visatud. see teeb ruumi uutele jalavarjudele. enim sobiksid praeguses eluetapis paraku ilmselt kummikud, sest kontsad vajuvad maal lihtsalt porri…

  3. Millised on shimmkingad?
    Ükskõik kui palju mulle ka kõrge konts ei meeldiks ( väga meeldib), eelistan ikkagi kingi, kus mu jalg sees puhkab. Selliseid kingi,mis on nagu jalale pesa. Pärast tundide viisi ringikappamist hakkavad isegi kõige mugavamad jalanõud tont teab kustkohas jalga piinama.

  4. Seda küll, et kingi ja saapaid peab olema palju- igaks elujuhtumiks ja pannaldega (soovitavalt). Minul on ju see pandlafetish nagu sa ükskord diagnoosisid.

  5. lupetta: ma ei mäletagi, et ma sul pandlafetišit olen diagnoosinud :) aga pannal on praegu väga jee, anna aga takka.

    aga šimmiking on mul niisama tekstidžäss. no ma mõtlesin selliseid poolkinniseid rihmaga tantsukingi, mis jalas püsivad.

    šimmist ehk shimmyst pikemalt siin

    http://en.wikipedia.org/wiki/Shimmy

    mugavat jalavarju eelistan minagi. aga no kevad ju! tahaks kümme senti kasvada ja saba hööritada. ja kõrge konts on selleks puhuks ju lihtsaim moodus. nagu mu uus stiilipiibel toonitab, pole sekskonts mõeldud mööda linna kabrutamiseks, vaid seltskondlikuks ilulemiseks, mis algab ja lõpeb taksosõiduga.

  6. Tuuli

    Seletavas sõnaraamatus on simmikingad (pl. van. terava ninaga tantsukingad (1920-ndate aastate seltskonnatantsu shimmy järgi). .. kepsas ise oma simmikingades, et sooja saada. R. Parve.). Aga miks mitte ka šimmikingad? Või koguni shimmy-kingad (shimmy peenelt kursiivis)?

  7. ma tahaks nii, et lähed kingapoodi ja siis tuleb üks seksmees ja muudkui proovib sulle kingi jalga ja mina muudkui õhkan…..
    muidu juhtub see, et ma käin ka 3 aasta nende samade kingadega, mis eelmised 2.

    sest rase või tittedega naine on kontsadega nigu kits libedal ju….

  8. ja seda juttu lugedes võtan ma homme hommikul vara suuna kingapoodidesse, et olemasolevale a la x-paarile veel juurde osta mõned, ja ikka kontsakesi vaja….

  9. no vat, küll on häda. minul kui igivaesel igitudengil pole nii palju raha, et taksoga sõita, seepärast pole ka kontsakesi. mõned on, aga need ilustavad rohkem kappi kui minu varbaid. sest mul pole ka aega oma kontsakestega sada aastat ühte tänavavahet tippida, töö ja kooli vahel tuleb saba selgas tuhatnelja kapata. selleks on parimad botased. oh kui lame…

  10. triangel

    Mina kui elupõline kontsakandja (no ülikooliaeg välja arvatud, siis sai sandaalides ja pikkade seelikute lehvides lenneldud) ja taksodega mittesõitja kinnitan, et saab kontsadega absoluutselt igal pool, ka Tallinna vanalinna munakivisillutisel kõndida. Kui vaja, saab joostagi. Viimati jooksin kohvri ja 10 cm kontsadega bussi peale. Kusjuures kohver oli takistuseks, mitte kontsad.

  11. Ma ostsin omale reedel korraga KAKS paari kingi. See on absoluutselt uus tase minu jaoks, sest alles mõni aasta tagasi lõppes periood, kus mul oligi ainult üks paar kingi. Kandsin ribadeks ja alles siis sain uued osta. Aga nüüd annan ka omadega juba vaata et sõjaaegse ameeriklanna mõõdu välja.
    Mõlemad kingapaarid ostsin madalad. Mulle ka väga meeldivad kõrged kontsad, aga olen talv läbi seltskonnaüritustel ja muidu ka kõrge kontsaga saabastega ringi vurfinud ja mu mõõt sai täis. Nüüd hakkan oma tuhvleid nautima, loodetavasti. Madalam, kui muru…

  12. Pingback: suvi käes, loomulikult räägin ma kingadest « Life is wasted on the living

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s