See jõulufiilingu doseerimine on ikka maru peen ku…

See jõulufiilingu doseerimine on ikka maru peen kunst. Vaatasin õudusega, et ameeriklased panevad juba novembri lõpus kuuse kodus üles. See on ikka ilmne üledoos. Aga kui panna jõululaupäeval, siis on nagu seal anekdoodis, kus trummilööja dirigendilt oma ainsa pläraka viibet ootab. Niuh, ja möödas.

No nädalake enne jõulu võiks minu poolest juba hakata fiilingut üles kruvima. Sellest jõuluhüsteeria manamisest ma hästi aru ei saa, sest mu päevad ei möödu ostukeskustes, vaid kodus tolmurullide ja rämpsuhunnikute vahel. Ka jõululaule ei kuule ma peaaegu kuskilt, sest raadiot ma ei kuula. Nii et magusa jõuluootuse tekkimist takistab, mõtlesin välja, tegemata tööde nimekiri. Jõulutunne saab mul tekkida ainult siis, kui kodus suurem kaos likvideeritud. Aga kaos ju tekib iga päev uuesti. (Pilk eile õhtul veel puhtale põrandale: nüüd vedelevad siin Mirri lakk-kingad, mida väike käkk õe äraolekul proovis; kõhukott, mille Ina eile tagastas ja millega lapsed enne magama minekut kõvasti mööbeldasid, mille ma siis kokku pakkisin ja mis nüüd uuesti laokil on; päkapikult saadud nunnu lepatriinuga pliiats; kilekott; no tegelikult on see likvideeritav, aga päev on ju alles noor.)

Ah, riiulitest ma parem ei räägi. Don’t get me started. KUHU te küll kõik need pudinad panete, mis põrandalt, taskutest, kottidest lagedale tulevad? Vanasti oli meil nende jaoks mõeldud kõige ülemine sahtel. Aga nüüd on see juba ammu pudinaid täis, nii et uus kraam kuhjub riiulitele, mis vanasti olid seksikalt lagedad.

Eile saatsin kõik kohustused seenele ja lubasin endale vagura õhtu kahe küünla, ühe kohvijäätise ja Debora Vaarandi mälestustega. Juba hakkas nagu looma. Käkid halastasid õnneks ja jäid ilma mind pikalt jooksutamata magama. Täna õhtul siis järsku jõulukeeks? Minu oma on lihtsalt nii hea, et mingid poekeeksid ei tule kõne allagi. Ohtralt kuivatatud puuvilja ja armsat alkoholi. Kolmapäeval või neljapäeval siis järsku piparkookide tegemine. (Lugesin kuskilt õudusega Angeelika Kangi kodustest kommetest: et esimesest advendist alates küpsetab ta poegadega iga õhtu ühe plaaditäie piparkooki.)

Ma üldiselt ei armasta elektriküünlaid, aga aeg-ajalt valdab mind hirmus tung osta mõned meetrid elektrivalgust. Pimedas õues kõndides on nii armas neid valgustatud aknaid vaadata. Lastele kah meeldib. Mäletan lapsepõlvest, et midagi nii kaunist kui lasteaia elektrilaternakesed polnud maailmas olemas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s