"Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEES…

“Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEEST! MA TAHAN LAULUPÄIKEEEEEST!” Bussi esiistmel, valju ulgumise saatel. Tuleme Miina esimeselt teatrietenduselt “Jussikese seitse sõpra”. Päike läks lava taha, põhjustades lõpmata ahastust. Äärmiselt alatul kombel vaikib Mii seni, kuni komm suus sulab, ja hakkab siis jälle lõugama. Ja emotsionaalse intelligentsuse tippnäide: suur õde valib just selle olukorra, et hakata nõudma: “Emmeee, ma tahan hamstrit! Ma tahan hamstrit! Emme, ostame hamstri!”

Kodu tundub tõelise rahusadamana. See tunne jõuab kesta umbes viis minutit, sest vaene Mii põrutab peaga vastu seinanurka ja saab golfipallisuuruse sinise muhu. Oh sa saadana silmamuna, on see vast muhk. Ja on see vast nutt. Lõpuks pikutame teineteise kaisus suure voodi peal ja rahuneme, vaadates, kuidas kajakad, tuvid ja varesed sinitaeva taustal ringi seerivad. Miina küll väidab kurjalt, et tuvi pole lind, aga nutt jääb ikkagi järele ja kõrvad saavad pisaratest puhtaks pühitud. Sokiga. Mis on muuseas puhas.

Ei, kauneid hetki on kahe lapsega ikka ka, ausalt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s