Kui müts on hõre nagu Trianglil, siis tasuks ehk s…

Kui müts on hõre nagu Trianglil, siis tasuks ehk sellele käepärastest vahenditest vooder meisterdada?

Mis muidugi meenutab mulle mu kunagist imelist krepp-paberist mütsi, mis oli üles ehitatud nailontrussikutele. Algkoolis oli näärinäidend kommidest. Mina olin see komm, kes hõikas saaliuksel seisvale kommile: “Kas tuleeeeb jubaaaa?” Ja teine komm, mu pinginaaber, pidi hõikama: “Ei tuleee veeeeel!”

Ema oli saanud tutvuse kaudu Marxi puiestee lillepoest (sellest, kus nüüd müüjad põhimõtteliselt alati leti taga kartulisalatit ja viinerit näost sisse ajavad) ülidefkat krepp-paberit – ja veel millisel kujul! Erivärviliste volangidena, mida eriti pepsidele asaleapottidele ümber keerati. Ja leidlik nagu ta oli – no tollal pidid kõik emad väga leidlikud olema, aga minu oma oli kõige-kõige -, ehitas ta mu vanadele väljamaa nailontrussikutele (mis olid nii ilusad värvilised, mitte nagu mingid Marati soolikad, aga jube ebamugavad) üles superuhke volangilise krepp-paberist mütsi.

Pinginaabril oli kah šeff müts. Torukujuline, lõua alt rihmaga nagu husaaril. Ereroheline, samuti krepp-paberiga kaetud. Ausalt öeldes oli mul väike kahtlus, et järsku tema oma on šefim. Aga tegelikult ei olnud.

Tegelikult tahtsin rääkida, et kuulasin Oravakese õpetust reedeõhtusest koristamisest ja olen nüüd täielik kettaheitel koduperenaine! Eile, kui olin lapsed peaaegu maha löönud, mõtlesin, et on kaks varianti. Et kas ma hakkangi neid kogu aeg peksma ja nende peale karjuma. See on veidi ebaviisakas, eks. Või siis võtan end vinti ega tee nende pidevast kraaklemisest väljagi. Peale jäi teine variant, mis mõistagi teeb must kiiremas korras pätinna, aga no lastel jäävad kondid terveks.

Täna ostsingi pudeli rislingit külmkappi, et nädalavahetus mommie dearest’iks muutumata mööda saata. Aga siis tekis veel kaks mõtet. Esimene. Kui lastega koos küpsetada, siis nad ei ole teineteisel kõri kallal. No natuke aitasid, rohkem küll sebisid, aga ohjeldamatu kokkamise tulemusel olid nad lõpuks nii näljased, et kruttisid lõhekastme varjus sisse võrdlemisi vintske maheriisi. Ning peaaegu kumbki sõi peaaegu ühe šokolaaditükkidega muffini.

Ja siis teine mõte. Kui end üleinimlikult kokku võtta (ja polnud see nii hull midagi) ja koristama kukkuda, siis ma ei kuule läbi tolmuimeja nende kraaklemist. Ja laupäevahommikut saab ilma koristamisangstita alustada. Mõeldud, tehtud. Geniaalne, härra Hani. Täiesti võimalik, et pudel jääb täna kinni.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s