Ehh, ei ole sünnipäevatunnet, ei ole. Hommikul oli…

Ehh, ei ole sünnipäevatunnet, ei ole. Hommikul oli. Ootasin voodis äratust, süda võdises isegi sees. Kuulsin, et ahi pandi hakkama. Mingi askeldamine, krõbistamine. Lugesin natuke ja seejärel tukkusin niisama, aga ukse avamise hetkeks tuli naer peale. No ma olen ju sünnipäevade ja jõulude suhtes täielik titt!

Mu isiklik chef valmistas mulle värskeid ahjusaiu. Üks oli pesto ja hallitusjuustu ja oliividega, teine bruschetta-segu ja kolmas rosmariinilõhega. Ehh … Pluss Matildast toodud koogid. Ja veel millise kauni lillelise paberkotiga sealt kooke kaasa müüakse. Selle kõige meenutamine toob nüüd sünnipäevatunde juba kah tagasi.

Elu on mind kokku viinud paari inimesega, kellega on tekkinud klapp ja kellel, nagu ilmnes, on minuga ühel päeval sünnipäev. Altkorruse vene mutikese ehk kutsutädiga (kelle nimegi ma ei tea, oh seda eestlase matslust) kingime juba mitu aastat teineteisele lilli. Mullu kostitas ta meid isegi oma firmakookidega, aga täna kurtis, et ei jaksa enam. Kaheksakümmend. Kallistasime ja patsutasime, tal tulid pisarad silma. Tulin tagasi tuppa ja nutsin natuke. Ja õhtupoole helistasin Juhanile, kes kütab ratastooliga mööda Tallinna ja sattus tänu oma vaimustavale elujõule koguni “Pealtnägija” saatesse. Tema on minust täpselt kümme aastat vanem.

Tarmo pani eile pärast tööd kangelaslikult tibide uue nari (peale on joonistatud kaks sabakassi, kärbseseenega siil ja rodu lepakaid) kokku. Tibid olid justkui üleskeeratud jänkud, südaööni käis õudne sebimine ja keksimine ja madratsitel poing-poingimine. Ja siis, kui pidanuks olema kulminatsioon, põhjade installimine ja madratsite paikapanek – siis ilmnes, et voodipõhjad on vale laiusega. Täielik külm dušš. Praegu vaatan kella ja mõtlen, et kas firmal jätkub tõesti jultumust täna õhtuks lubatud õiged põhjad toomata jätta. Juttu oli viiest. Kell on kolmveerand seitse.

See selleks, vähemalt asi susiseb ja on lootust üle kahe aasta õhtul voodis lugeda ja mõnustada. Sätiks endale lambikese, keeraks rullidki pähe … (See oli nali. Kuid ema magas mul tõesti tihtipeale rullidega. Kuidas ta küll suutis?) Aga enne peab õpetama preili Miid iseseisvalt uinuma. Ehk tundub see nari talle siiski piisavalt ahvatlev? Ajupesu on ta juba läbinud. No ma seletasin, et issi ei taha enam suure toa põrandal madratsi peal magada, ta tahab emme kõrvale, selg jääb haigeks ja. Noogutas mõistvalt. Nüüd räägib kõigile: “Emme tahab issiga magada.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s