Öösel kaheni Käbi Laretei mälestusteraamatut luged…

Öösel kaheni Käbi Laretei mälestusteraamatut lugedes mõtlesin küll, et hommikul olen zombi. Aga vähemalt kultuurne zombi. Hommikul oli esimene äratus juba kuue paiku ja kui kolmveerand kaheksa sai selgeks, et tuleb üles kobida, ei püsinud silm kuidagi lahti. Veidi küll toniseeris mind mõte kõrvitsaseemnesepikust oliiviõli ja ürdisoolaga ning kogu selle ilu peale nühitud tomatiga. Ja teine mõte sellest, et on ikka hea raamat küll. Ja kolmas mõte, et ma raamatute lugemiseta ei saa. Ja neljas mõte, et kolm tööpäeva veel, ja siis ongi puhkus.

Mii on haige, päris kobe palavik. Ei tea, kust ta selle korjas. Optimistina olen tänulik, et haigus tabas meid sel nädalal. Siis saab vast puhkuseks korda.

Hiljem. Kultuursus käigu kukele. Kohutav, nutma ajav uni on. Üheni ülevalolek on mulle difoolt, poole kaheni isegi, aga näh, nüüd läksin liiale. Pool kolm sain vist magama. Ei tohi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s