Ma vist spetsialiseerun nüüd paberi tegemisele. Se…

Ma vist spetsialiseerun nüüd paberi tegemisele. See oli nii tore. Tühja sest palgatööst, korterilaenust, autoliisingust ja Poppy firma lepatriinude, kassi ja siiliga narivoodist, millest pool veel maksmata. Kiiks, et tahaks ise paberi tegemist proovida, on mul juba üle kümne aasta vana. Kunagi näitas telekas Anu Kalm, kuidas ta paberit teeb. Puistas sinna veel igasugust nunnut kraami sisse ja. Nüüd – alles nüüd, niuks – siis sain tänu vanalinnapäevadele käe kenasti plägaseks.

Esimene leht, mis Mirriga kahasse tegime (tema ei tahtnud lödistada, tema tahtis ainult ilustada), tuli täielik juudi jõulupaber, sest lisaks looduslikule materjalile (roosi õielehed, mingid pudinad ja oksakesed) tahtis ta sisse toppida ohtralt fooliumiribakesi, roosasid täpikesi ja muud ilu. Pärast, kui laps Mae Kivilo juhendusel kaelaehet valmistas, sain jälle raami kallale karata ja oma maitse kohase paberi teha. Siukse vanainimesepaberi, looduslike lisanditega. Roosa jämeda paberist lille pressisin kah valmis. Mind juhendanud tütarlaps andis ka geniaalse idee – teha lõhnavat paberit, näiteks piparmündi või kohvipuruga. No selle peale ei tuleks ma ise eluilmaski.

Mul on fantaasiaga üldse kehvad lood. Käsu peale nalja kah teha ei oska. Malevas olin igavene lõuapoolik ja taidleja, aga kokkutulekul läks kogu kamp mingile spordivõistlusele ja jättis mind kui lõuapoolikut ja taidlejat seinalehte tegema. Ja ma olin täiesti hullumas! No ausalt. Umbes samaväärne ahastus valdas mind siis, kui pidime kooliansambliga konkursil esitama, maitea, seitsmehäälset seadet “Läbi saju”, mille üks koht mul alati totaalselt peesse läks. Sest ma lihtsalt ei suutnud läbi kakofoonia oma häält kuulda. Tollal kaalusin täiesti ausalt auto alla viskumist, et mõni jäse kipsi saada ja konkursist pääseda.

Aga Poppy pood oli äärmiselt armas. Hakkasin virisema, et tahan kah jaapanipärast tualettlauda ja kummutit. Kuid iga vähegi mõistlik inimene sikerdaks need kirsiõied oma mustale kummutile (mis mul täiesti olemas on) ise peale. Mõistlik inimene telliks nari ilmselt mõne puutöömehe käest ja kleebiks sinna abstrükke (ma pole elu sees seda sõna kirjutanud, jee!) peale. Puust ridikülide ostja seevastu jätkab oma jaburat joont. Oli ju vaja veel ka vanalinna kooli kaltsumüügist mingid napakad kollased Dieselid kotti toppida. Viie krooni eest. Ikkagi elu esimesed Dieselid. Aga Nikkolo poes nähtud juuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuumalik türkiissinine suvekübar jäi ikkagi Nikkolo poodi. Algab säästurežiim. Säästumarket, säästumunad ja säästupirnid.

Kas keegi peale minu kah väiksena kartis, kui raadiost öeldi, et algab 28. energiatarbimisrežiim? Ma käisin õhtupoole koolis, kükitasin hommikul kodus ja mõtlesin õudusega, et mida ma küll tegema pean.

Vait nüüd. Huvitav, kell kuus õhtul olin omadega täiesti läbi, jube uni ja eilse pummelungi jääknähud. Nüüd virge nagu … viss.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s