Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima…

Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima hakkamata (ilma et mina röökima hakkaksin) voodisse saan – oli jälle see tarmotu-armutu õhtu -, siis premeerin end Montoni türkiissinise käevõruga, mida ma poes olin kilavi silmi vahtinud. Teenisin käevõru küll välja, aga hommikul muutusin selliseks fuuriaks (häbi on kirjeldadagi, te saadate mulle lastekaitse peale), et käevõru nihkus teadmata kaugusse. Vääritu. Tuju läks kõigest nii nulli, et ei aidanud isegi varahommikune liköörijoomine ega selga pandud inimeseriided ega lõhnaõli ega peegli ees kõrgete kontsadega kekutamine ja oma säärejooksu vaatamine. (No see viimane tegelikult natuke aitas ka.)

Aga tuju tõstis idee, et vaja ikka nädalavahetusel Pärnusse põrutada ja laintesse heita end. Terviseparadiisi-nimelises käitises. Bronnisingi perepaketi ära. Ja mõte, et tuleks varbaküüned ära lakkida, kui uimlemiseks läheb, ajas mind lausa itsitama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s