Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima…

Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima hakkamata (ilma et mina röökima hakkaksin) voodisse saan – oli jälle see tarmotu-armutu õhtu -, siis premeerin end Montoni türkiissinise käevõruga, mida ma poes olin kilavi silmi vahtinud. Teenisin käevõru küll välja, aga hommikul muutusin selliseks fuuriaks (häbi on kirjeldadagi, te saadate mulle lastekaitse peale), et käevõru nihkus teadmata kaugusse. Vääritu. Tuju läks kõigest nii nulli, et ei aidanud isegi varahommikune liköörijoomine ega selga pandud inimeseriided ega lõhnaõli ega peegli ees kõrgete kontsadega kekutamine ja oma säärejooksu vaatamine. (No see viimane tegelikult natuke aitas ka.)

Aga tuju tõstis idee, et vaja ikka nädalavahetusel Pärnusse põrutada ja laintesse heita end. Terviseparadiisi-nimelises käitises. Bronnisingi perepaketi ära. Ja mõte, et tuleks varbaküüned ära lakkida, kui uimlemiseks läheb, ajas mind lausa itsitama.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s