Täiskohaga ema, poolteise kohaga tööinimene ja poo…

Täiskohaga ema, poolteise kohaga tööinimene ja poole kohaga Lara Croft, see ma nüüd olen. Läksin mina laupäeva õhtul poodi ja tegin enne väikse ringi ümberkaudsetel tänavatel, et end veidi liigutada. Little did she know, et ees ootab võimas sprint. Nimelt seisin parajasti foori taga, kui nägin, et R-kioskisse, mille luuke müüja parajasti kinni paneb, supsas üks nolk, haaras midagi ja tegi koos semuga minekut. Inimesi oli vähe, ei pandud tähele. Ja mina ei saanud punase tule tagant minema. Kui sain ja müüjale teada andsin, siis kukkus ta ahastama: “Mu käekott! Kõik mu raha ja kaardid ja mobla ja võtmed seal sees, ma ei saa kojugi!” Kuna kutid paistsid veel, palusime mingi mehe appi ja ma lidusin neile kannule. Mees oli vintis ja minust märksa aeglasem.

Ühel hetkel röökisin naeruväärselt: “Kott siia!”, mispeale tandem ehmatas ja hargnes. Selleks ajaks oli tädigi järele jõudnud, aga kutid panid majade vahele plehku, nii et jäime pika ninaga. Mõtlesime juba, kuidas ta ikka öömajale saaks, ja lontsisime tagasi kioski juurde. Ja seal seisis me jommis meesterahvas, hädise näoga nolk pihus. Ja teises pihus käekott, kus kogu kraam alles. Poiss oli talle sülle jooksnud. “Raha oli vaja,” viiksatas tatt vene keeles enne, kui onkel Andrei ta jalaga tagumikku äsades minema saatis. Vahtisin seda stseeni vapustatult. Et politsei järsku vaja kutsuda? Ja siis mõistsin, et mis pagana politsei.

Kui me siis tädiga olime Andreid pikalt kaisutanud ja tema meil kätt suudelnud ja pikalt rääkinud, kuidas tal on palju taskuvarastest tuttavaid, selgus, et teatud ringkonna moraalikoodeksi järgi peab taskuvaras osav olema. Siukestel lollidel, kes nii prostalt kotte sisse vehivad, virutatakse tseremoonitsemata käeluu pooleks. Nii et kutil vedas. Mina aga mõtlesin hiljem, et mida ma küll teinud oleks, kui ma neile tõesti oleks järele jõudnud. Öelnud, et kott siia. Aga kui ei anna? Ja kui annavad hoopis peksa? Või nuga? Õnneks oli tegu amatööridega, aga ikkagi. No igatahes jabur kogemus. Pärast, poes, vahtisin pidevalt üle õla, kui mõni mees lähenes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s