Ma tõesti loodan, et ma pole ainus ema, kes peab k…

Ma tõesti loodan, et ma pole ainus ema, kes peab kemmergurõõme seltskonnas nautima. Vastasel juhul käiks mul ukse taga selline meeletu röök ja ulg. Meil on omad väiksed r(s)ituaalid. Miina kisub umbes kaks meetrit paberit välja ja annab siis korralduse: “Timba.” Pean rulli kinni hoidma ja tema timbab. Siis timbab mõned meetrid veel.

Veenupule peab tingimata tema ise vajutama. Selleks tuleb ta potikaane peale tõsta. Kui on üks sorts vajutatud, siis antakse korraldus: tuleb avada seinaluuk, mis peidab torusid ja muud ilu. Kui luuk on avatud, nendib Mii iga jumala kord: “Lahl.” See tähendab, mahl ehk vesi. Siis võtab ta kuumaveetorust kinni ja märgib: “Kuum.” Seejärel panen ma luugi kinni ja tema tahaks veel mõned korrad vett tõmmata. Kui ma seda ei luba, siis tõstab protesti. Ma ei luba. Vahel luban ka.

Meil on omad väiksed naljad ka juba. Miina lemmik on kellamehikese laul “Kõige suurema sõbra laulude” videokassetilt. “Pimm-pomm, pimm-bi-pomm, kell tähtis on.” Seda ta siis laulab, sõnadega “pimm-pomm, tähtis”. Hommikul, kui esimene seanss pimm-pommi läbi, istusime köögis. Mii vaatas piimakannu ja ütles: “Piim.” Mina laulsin: “Piim-poom, piim-bi-poom.” Aru sai. Naerma hakkas.

Muuseas, modernses keelepruugis on lepatriinu “nipaneemu”. Ja paberit “tadelit”. Dilmadest ja daamatutest ma parem ei räägi, see on niigi teada.

Advertisements

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

4 responses to “Ma tõesti loodan, et ma pole ainus ema, kes peab k…

  1. Anu

    Ei ole ainus:)
    Meil oli ka vahepeal jube sõda selle paberitõmbamisega… Nüüd hakkab vaibumise märke ilmutama vaikselt, aga päris möödas veel ei ole.

  2. ts

    Mia Mai (2a 10 kuud) kõnepruugis on näiteks “tudusaama” (pidzhaama) ja “Tomma” (Madonna). Viimase video Hung Up saatel plätsitakse hiigelpeegli puudumisel innukalt vastu tele-ekraani ja aeletakse põrandal. Kui aga kätte jõuab koht higirätt õlgadele laotada, joostakse riidekapi juurde ja naastakse, sukapüksikäärakad kaela ümber.

  3. betty

    Mina kasvasin üles majas, kus oli välikemmerg, mis oli umbes 10 meetri kaugusel elamust. Seega meie ilmastikuga seonduvatel põhjustel ma oma vanemaid sinna ei jälitanud. Küll aga sattusin ühel korral peale, kui ema tualetti pesi ja mul jäid silmad imestusest pärani ja küsisin: “Ema, kas SINA tõesti pead vetsu pesema?”. Huvitav, mida ma mõtlesin, et kes seda teeb. Võib-olla lõi välja poola-saksa aristokraadi veri ja ma eeldasin alateadlikult teenijat? Aga noh, eks elu tuli peale ja nüüd ma tean kuidas asjad käivad … ehk siis et mõnel peseb teenija ja mõned pesevad ise kemmergut…

  4. siuu

    ei, sa ei ole ainuke:) meil käib see asi nii, et nii kaua kui mina istun pean samal ajal tõmbama vetsupaberist tükikesi ja andma poisile (ta veel lepib minu tõmbamisega). siis pean ennast nii palju kergitama, et seda mahuks potti viskama. ja nii mitu korda järjest. vahest tüdib kiiremini, vahest on pikk rituaal. mina saan poti pealt minema siis kui paberiviskamise isu poisil otsas on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s