Helde taevas, ma nägin eile kümnepäevast imikut, k…

Helde taevas, ma nägin eile kümnepäevast imikut, kes oskab juba potti, õigemini prügiämbrisse kakida. Ema sõnul on seda juhtunud umbes kuus korda. No poole rohkem kui meie poolteiseaastasel maadamil. Maadam Mii paneb tavaliselt tühjalt. Istub küll ja midagi ei tule. Ja kui püsti tõuseb, siis kohe varsti tuleb ju. Varem põrandale, nüüd on kombeks köögitool üle ujutada. No klassika. Ükskord aga käisid võimsad puuksud ja siis ulatas üllatunud Mii mulle mingi rosinasarnase asja. “Tääpikene!” oli ta ise väga rõõmus. Ei olnud täpikene.

Eilset sitta päeva kroonis väga armas õhtu. Käisime katsikul. Sai roosasid asju kinkida. Ostsin lillepoest poti pisikesi roose ja küsisin, kas mingit kenamat potti pole. Müüja soovitas roosat hõreda kotiriide sarnast materjali, mida poti ümber panna. Müüjanna välimus – ronkmustad juuksed, lainetav rind suure dekolteega leopardimustrilise topi all – pidanuks küll hoiatama bütsantsliku maitse eest. Tal õnnestus sellest roosipotist säherdune roosa pilv teha, et uhhmaeivõi. Aga no vahel võib ju.

Võtsin end katsikul mõnusasti švipsi ja imetlesin pisipiigat, kes oli nii armas, et pista või pintslisse. Pärast tegin veel raamatupoes impulssostu ja soetasin uue Linnateatri raamatu. Mul on väiksest peale olnud nõrkus teatriraamatute vastu. Mu põhilektüür olid vanad Teatrimärkmikud ja Mari Möldre autobiograafia. Sel Linnateatri raamatul olid juba nii ilusad pildid, et ma ei pidanud pingele vastu. Nagu ma lõngaosakonnas ei pidanud vastu türkiissinisele akrüüllõngale. Beebinukk Nuksu saab endale uue kampsuni. Seetõttu on absoluutselt irooniline, et ma ajapuudusel tellisin Mirrile lepatriinusokid võhivõõralt inimeselt.

Õhtul tuleb TV3st kaks head filmi teineteise järel. Üks hea naistekas (mulle õudselt meeldib Janeane Garofalo) ja üks hea arthouse. Laupäev, here I come! Mul on üks inglise šokolaadiõlleke kah kapis varuks.

Advertisements

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

One response to “Helde taevas, ma nägin eile kümnepäevast imikut, k…

  1. Lupetta

    Puhh ja Notsu saavad kokku ja Notsu ulatab Puhhile väikese pruuni asja ja küsib, et kas see on rosin või midagi muud. Puhh proovib hambaga ja ütleb, et see on ikka midagi muud vist. Notsu ütleb seepeale: Ma ise ka mõtlesin, et kust see rosin mulle püksi küll sai.
    Aga minu lemmikud olid 50-ndate Teatri aastaraamatud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s