Mu akna taga langetatakse puid ja mul on nii valus…

Mu akna taga langetatakse puid ja mul on nii valus seda vaadata, et pisar silmis. Mis sest, et paplid. Ma olen ju nende suhtes allergiline ka. Viimasel ajal küll vähem. Aga elus asi on elus asi. Pealegi on see ainus, mis meid vastasmaja pilkude eest varjab. Kui hommikul esimene suur puu räntsatas, sattus Mirr hüsteeriasse. Nuttis, et see on tema lemmikpuu. On ta jee, aga ikkagi kurb. Rääkisin küll mööblist ja raamatutest ja kõigest, mille pärast puid on maha võetud. Aga ei aidanud. Oi, mul tuleb temaga siin tegemist, kui ta näeb, mis pärast tema lahkumist tehtud on. Ta kohe armastab õnnetu olla, väike masohhist. Raske elu tuleb tal.

Ma kohe pidin selle peale ühe kohukese võtma. Tiigripiltidega “Maru”, spetsiaalselt mulle toodud. (No on mul ikka hea mees.) Proosit.

Ai-ai, dieetõde “Ise-ise, kohu-kohu!” oli kohe platsis.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s