Mu akna taga langetatakse puid ja mul on nii valus…

Mu akna taga langetatakse puid ja mul on nii valus seda vaadata, et pisar silmis. Mis sest, et paplid. Ma olen ju nende suhtes allergiline ka. Viimasel ajal küll vähem. Aga elus asi on elus asi. Pealegi on see ainus, mis meid vastasmaja pilkude eest varjab. Kui hommikul esimene suur puu räntsatas, sattus Mirr hüsteeriasse. Nuttis, et see on tema lemmikpuu. On ta jee, aga ikkagi kurb. Rääkisin küll mööblist ja raamatutest ja kõigest, mille pärast puid on maha võetud. Aga ei aidanud. Oi, mul tuleb temaga siin tegemist, kui ta näeb, mis pärast tema lahkumist tehtud on. Ta kohe armastab õnnetu olla, väike masohhist. Raske elu tuleb tal.

Ma kohe pidin selle peale ühe kohukese võtma. Tiigripiltidega “Maru”, spetsiaalselt mulle toodud. (No on mul ikka hea mees.) Proosit.

Ai-ai, dieetõde “Ise-ise, kohu-kohu!” oli kohe platsis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s