Hakkasin lugema Armin Kõomäe raamatut ja olin täit…

Hakkasin lugema Armin Kõomäe raamatut ja olin täitsa leilis. “Anonüümsed logistikud” oli tore. Mõtlesin isegi, et kumb on naljakam, kas “Anonüümsed logistikud” või tähelepanek reedel enne poetšeki äraviskamist, et meie uues Selveris teenindas mind Jekaterina Drozd.

Nojah, aga kui ma olin kurja Arminit Piretile peepvainulikult taevani kiitnud, siis hakkasin edasi lugema. Ja no. Ei viitsinud rohkem. “Amatöörid” meenutas Sexeri-aegset Pino või Murutari või kes sinna neid seksilugusid kirjutaski. Ja sirvisin ja tüdisin. “Logistikud” oli kavalasti esimeseks pandud.

Eks nende lühijuttudega tuleks ise targem olla. Sattusin kunagi, kui poes ingliskeelseid raamatuid veel jube vähe oli, John Irvingi jutukogumiku peale. Tollal olin suur Irvingi fänn. Eks ta vanad asjad – “Hotel New Hampshire” ja “Garp” – ole mulle endiselt armsad, aga uuem looming on jama. Ja jama oli ka kogumik. Raili küll hoiatas mind, et need kipuvadki jamad olema. A või ma uskusin.

Eile oli lasteaias jõulupidu. Armas oli ja Mirr oli tubli. Ta väitis juba päevi, et ei taha mingit jõulupidu. Kartis järelikult. Kas siis jõuluvana või oma luuletuse lugemist. Tal lööb peoolukorras üldse tihti kopa ette. Aga vastu pidas.

Pärast aga sain mina, kodusistuja ja peamiselt titega suhtleja, kapaga suhtluskogemusi. Kuna olin ise ostnud laste jõulukingid – Lotte värvimisraamatu -, siis pidin hakkama raha kasseerima. Ja kuna oli juba kasseeritud nii üht kui teist raha, siis mitu ema vaatas mind sellise pilguga, nagu paluksin neilt, sukasilmad ja ripsmetušš jooksmas ning üll üksnes määrdunud kombinee, keset Viru tänaval purjuspäi kümmet krooni. Jube naljakas tegelikult, kui halvad suhtlejad mõned on. Hea küll, mõtled, et mis kuradi 35 krooni ta tahab, aga sa võiks siiski sõbralikult järele uurida, mitte vahtida teda viis sekundit tummalt ja tigedalt nagu mõnd värdjat.

Täna jälle kappasin mööda linna ja ostsin viimaseid jõulukinke. Jätmata mõistagi ilma ka iseend. Kui surmväsinult bussiga kodu poole loksusin, ütles juht enne raudteekooli mikrofoni: “Head inimesed, soovin teile pühalikku advendiaega!” Algul jäi küll tunne, et ta astub peatuses bussist välja ja sammub lehvivi hõlmu öhe, aga ei, edasi sõitis. Ja mina naersin vaikselt omaette, nii hea tuju tuli.

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “Hakkasin lugema Armin Kõomäe raamatut ja olin täit…

  1. kai

    huvitav kogemus! mina muuseas tegelesin asjaolude kokkulangemisel samuti lasteaia kingituste tegemisega aga seekord võtsin üle haigeks jäänmud laste vanemate algatuse teha kingid kasvatajatele, kes on tõesti toredad ja seda väärt. selgelt miinustesse jäin-ja enam kolmandat meili ei saada neile kel maksmata, lihtsalt arusaamatud tüübid osad millegipärast

  2. triibik

    mina, loll, jätsin nimekirja tegemata ja nüüd ei mäleta,kes maksis, kes ei. panen küll kirjakese seinale, aga saan kindlasti kõvasti vastu püksa.

  3. Heidi

    Tuleb kohe kasvatajate kingituseks a`5.- krooni juurde lisada. Kui pärast puudu jääb, ei pea ise kinni maksma, kui üle jääb, siis võib ntx naistepäevaks lilled kinkida.:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s