Töökoha väisamine tekitas tunde, nagu oleksin Kuu …

Töökoha väisamine tekitas tunde, nagu oleksin Kuu pealt kukkunud. Kõik siblivad oma asju teha, asendaja on saavutanud minuga segiajamiseni sarnase stiili. Ehmatav. Narva kohviku moonirull on kah alla käinud.

Bussi tagareas (sõna “tagareas” tuleb iniseda Siiri Sisaski häälel), kuhu end suure toidukotiga vinnasin (kilo mascarponet, kaks pakki vahukoort, 12 muna, küpsised ynnä muu – kui Triibik lubas külalistele tiramisut, siis seda peavad külalised ka saama), küsis keegi kergelt defektiivse välimusega vene nooruk mult kella. Kraamisin mobla välja ja ütlesin. Ehkki siis lipsas pähe mõte, et olime koos umbes viis minutit bussi oodanud ja meil kummalgi oli küllalt aega terminali kella vahtida.

Kui meie kahe vahele prantsatas istuma keegi habemik, kes polnud küll prükkar, aga lehkas siiski tublisti, tegi nooruk temaga juttu. Ja kui ma siis lõpuks oma pambuga väljuma asutasin, kuulsin nurgast vilet. Wolf-whistle‘it. Mõtlesin, et kuulsin valesti. Aga kui vilele järgnes sordiinialune venekeelne kiitus ilusale tüdrukule, mõistsin, et defektiivne oli kella küsides üritanud minuga juttu teha. Tahtnuksin öelda, et honey, ma võiksin sulle emaks olla. Ja siis mõistsin, et minu vanuses peab olema juba uhke ja tänulik, kui mõni defektiivne mind pandavaks tšikiks peab.

Teisalt – kuidas seal Tarmo Tederi EE-loos öeligi: “Naine on vana siis, kui ta on kaks nädalat surnud.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s