Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli me…

Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli meie neljaliikmelise pere esimene ööbimine mujal kui kodus. Mii pidas end kenasti üleval, Mirr ka, ehkki kui ülejäänud seltskond nautis aeda kaetud hommikusöögilauas pannkooke toormaasikamoosi JA jäätisega, hakkas ta porisema: “Ma ei taha enam Tartus olla, lähme koju Eestisse.”

Kui me Miiga kell seitse hommikul kahekesi üleval toimetasime ning endale tegevust otsisime (loosi läksid kenasti kõrisev kassitoidukarp ja akvalang), murdsin truudust omaenda kodule ja kujutasin ette, et elangi seal, avaras eramajas maalilise järve kaldal. SEAL ON ISEGI TÜRKIISSINISED KIILID! Kujutasin ette ka seda, kui sumbunud õhk ja segamini toad mind Tallinnas ees ootavad. A polnud see õhk üldse nii sumbunud ja toad nii segamini midagi. Armas oli koju tulla. Aga hirmus armas oli ka ära olla, paadisillal jalgu kõlgutada, veini juua ja juttu ajada. Ja Tartus Raekoja platsil gazpachot süüa, Miinat mööda munakive magama kärutada ja juttu ajada.

Mõtlesin, et kes on esimene tuttav tartlane, keda näen. Kui Raili välja jätta, sest temaga ma pidingi trehvama, siis Ilmar Kruusamäe. Pole paha. Lootsin küll Konsinit kohata … Aga ju kargles Konsin kuskil juba ümber jaaniku, roosa särgike seljas ja seitset sorti lilled peas.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s