Kas pole saatuse iroonia, et kui mul on trikoo ÕIGETPIDI seljas, siis ma jään haigeks? Kus siin loo moraal on?

Et aga Triibiku trikookeissina ajalukku minev juhtum topograafilis-geograafiliselt ikka selge oleks, siis väike selgitus ja illustratsioon. Ehk illukas, nagu Ruitlane tänases Päevalehes nii kenasti ütles.

Niisiis.

Ega ma pole mõni spiilik ja ega sellist asja poleks juhtunud, kui ma oleks saanud rahulikult dušelda ja triget endale rahulikult selga venitada.

Aga oli kaks raskendavat asjaolu. Kaasas mul.

Ma saan aru küll, et enamikul mu lugejatest on tagumikuni seljadekolteega trige ja sealt edasi algavad stringid. Aga mul kui siivsal vanainimesel on umbes selline fassong.

Või kui kintsust realistlikum olla, siis tuleks valida mõni toekam liidrik. Näiteks tema.

Nagu näha värvitahvlitest 1 ja 2, on sellist tüüpi trikoo seljaosa üsna kõrge ja horisontaalne. Nii et kui võtta esimese memme büst ja teise memme kõhu-kintsutüki combo, nimetada see Triibikuks ja kujutada talle tagurpidi selga üldjoontes must, aga võrdlemisi intrigeerivate värviliste TÜRKIISSINISEKIRJUTE (mõistagi) küljesiiludega trige, siis annab seda ex-tagumist, nüüd-esimest osa küll niimoodi üle tisside venitada, et porno poleks. Samas – see partii, kus varem tuharad kummusid, maandub nüüd ette selliseks rõvedavõitu põllekeseks lotendama, eks ole. Aga see pold ka NII rõve, ma veidi liialdan. Aga peaasi, et topograafia paika saaks.

Ma AUSALT kaalusin, et panen trige vee all õigetpidi selga. Mis muidugi näitab mu meelteseisundit tol hetkel. Aga ma siiski otsustasin korra riietusruumi lipsata ja oma toiminguid sealses naisteparadiislikus keskkonnas läbi viia.

Mis õnnestus sajaprotsendiliselt.

Ja nüüd ma olen hoolsam.

Kas Littlest Pet Shopi HULLUMAJA ei ole olemas?!

Suurem õde on peatsele sünnipäevalapsele pähe tagunud, et tal on vaja LPSi lasteaeda. Tarmo avastas, et mingi klubihoone-nimeline ragament on poes praegu oluliselt odavam kui lasteaed. Kui plaanimuutusest Miile teada andsime, lõi too särama ja hõiskas: “Muidugi ma tahan klubimaja!” Seevastu proua õde pistis muidugi õudsal häälel ulguma ja ulgus pikalt, et klubimaja on mõttetu ja lasteaed on hädavajalik. No kelle sünnipäeva ümber tants käib, mh?

Lisaks polnud mul aimugi, et PULMAKAARDI ostmine nii vaevaline on. Juulitasin eile pool tundi RaRa poes ja näppisin kaarte, üks jõledam kui teine. Mingid teineteise külge liibuvad paarikesed, laulatussõrmused nagu tõllarattad pea kohal. Ilged maitsetud lillepundid nagu Viru tänava putkades, totakad salmikesed, kuld ja kard. Oli vast keeruline. Lõpuks otsustasin, et less is more, ja valisin väga minimalistliku kaardi. Teksti kirjutamine osutub muidugi veelgi keerulisemaks. Tuleb sealgi minimalistlikku kurssi hoida.

Eile jõudsin ka lastega ujulas käia. Sedapuhku oli mul trikoo õigetpidi seljas. Eelmine kord vaatasin kummastusega, et eesots kuidagi lotendab. Ja kui olin basseinis paar otsa ära ujunud, leidsin põhjuse. Rinnad olid selja peal. Kuna büst pole mul eriti kopsakas, ei näinud ma õnneks välja nagu Madonna oma Gaultier’ perioodis. Aga väga huvitav vaatepilt oli kindlasti.

Mu isa nimetab Lotte kaerahelbeid järjekindlalt Lolita kaerahelvesteks.

Having sex is like playing bridge. If you don’t have a good partner, you’d better have a good hand.

Mitu hirmsat tunnet. Ei mäletagi, et varem nii valuline olo oleks olnud pärast puhkust.

Hirmus tunne nr. 1: puhkus on läbi, nagu poleks teda üldse olnudki. Ma siiralt ei mäleta, mida ma puhkuse ajal tegin. No paar asja tuleb meelde, nende seas sõit Palamusele ja tungimine Mati Undi lapsepõlvekoju. Aga see on ka enam-vähem kõik.

Hirmus tunne nr. 2: järgmise puhkuseni on peaaegu aasta, vahepeale jääb näiteks jube november.

Hirmus tunne nr. 3: ma pole sel aastal veel ujumas käinud! Korra lapsed sulistasid Põltsamaa jões, aga siis käis mul, vanainimesel, taguotsast siuke kange valu läbi, nii et ise ma vette ei saanudki. Kügelesin kaldal ja katsusin kintsule paremat asendit leida, hambad ristis.

Hirmus tunne nr. 4: ilm on ilus, aga mina pean päev otsa toas passima, saateks laste purelemine.

Hirmus tunne nr. 5: hirmus tunne on ka siis, kui ilm on kole ja tuleb päev otsa toas passida, sest siis tundub, et suvi ongi läbi.

Hirmus tunne nr. 6, see põhiline: siuke tunne on, et suvi on täitsa läbi. Aga tegelikult pole ju. Lihtsalt kõrini on kõigest…

Ah jaa, no see ju ka, et näpud pärast suvekodu remonti absoluutselt põhjas. Nii põhjas, et unelen: vat kui kunagi raha saan, siis saab kaltsukasse minna! Ja see tunne ka, et töömehed lüpsid mind ikka tublisti. Aga noh, mis tehtud, see tehtud. Ei uskunud ju, et puhkuse ajaks asi korda saab. Aga sai. Nii et see on äärmiselt positiivne.

No küll ma leian midagi positiivset veel, aga praegu ei viitsi. Pea ka valutab. Laske mul olla kurb.

P.S. Kas keegi pole oma riiulist leidnud minu armast “History of Love’i”? No mitte ei mäleta, kellele ma selle lugeda andsin… Ja nüüd kurvastan raamatutult.

Siin oli üks huvitav artikkel ka autorist.

Esmaspäeva öösel, olles äsjasest kinoseansist (eeh, no küll oli nummi, siin huvilistele väike stiilinäide, pean isandal paluma netiavarustesse sukelduda, ehk leiab ülenisti) ääretult helges ja nutuäärepealses meeleolus, leidsin järgmise filmitutvustuse.

“Minu ohtlik käsi”

Dokfilm üliharuldasest haigusest, mille puhul käsi tegutseb “omaniku” tahtest sõltumatult. Kui sinu käsi hakkab sind kägistama, sinu lähedasi kolkima või omatahtsi esemeid haarama, siis ei pruugi see olla stseen õudusfilmist.

Näiteks Irenel kulub poeskäigule palju tunde, sest tema käsi laob ostukorvi täis asju, mida Irene tegelikult osta ei taha. Samuti on käel veider “moemaitse”, nii et riietumine on sageli äärmiselt vaevaline.

Nüüd on selge, miks ma vahel kaltsukast tulles pead murran, et miks ma ometi selle asja ostsin. Ja tunde kulub mul poeskäikudele kah!

Enne õige puhkuse alustamist ja linnast kadumist tuleb likvideerida meemivõlg. Ega see pole naljaasi. Kaks kena inimest ulatasid teatepulga. Triangli meelest olen vitamiinirikas ja pealegi tselluliidist vabastav greip, mis aitab talve üle elada. Anu võrdles mind kiiviga – pealt väheütlev karvane junn, aga seest täitsa põnev ja pealegi lahustab loomseid valke. No tegelikult  ütles ta natuke kenamini, aga rõõm on ju sõnu väänata. Olen meelsasti greip ja kiivi.

Meem ise järgmine.

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1. Eks vast ikka metsmaasikatel, linnalaps nagu ma olen. Aga ka turult ostetud värske porgandi kimbul, ilusad rõõmsad siledad porksikesed olid.

2. Ah, ei taha öelda midagi nii proosalist nagu kartul. Viinamari, see rõõmude allikas! Just, peabki maale mõne pudeli Proseccot varuma.

3. Selle blogijate valimise ja tembeldamisega on mul üks igavene häda alati. Ja peaasi, et keegi ei solvuks mu meelevaldsete võrdluste peale ega hakkaks sealt otsima seoseid kehakuju või tont teab millega…

Paranks võiks olla kuldrenett. Ilus, väga konkreetse olemisega õun, plekkideta, roosaka põsega,  avaldab kerget vastupanu, kui hammas sisse vajutada :) Aga siis on ah kui magus. Kui veel terve kausitäis kuldrenette peaks toas olema… No ma söön nad kõik järjest ära.

Lupetta-Hunduke olgu üks magus kodumaine pirn. Eesti pirnid on mulle üsnagi värske üllatus – see, et nad nii suured ja maitsvad võivad olla. Saime koos suvekoduga ühe sellise vägeva pirnipuu. Lupetta on raudselt eestimaine vili, mitte mingi importkaup, mida mürgiga pritsitud.

Sirliizile tahan tänu avaldada suurepärase koogiretsepti vahendamise eest – eile katsetasin, superhea. Põltsamaa viimased rabarbrivarred leidsid väärika lõpu. Ja Sirliizile tänutäheks (või hoopis ristiks kaela, no mulle isiklikult oli see meem küll üks paras pusimine) mõistagi ladvaõuna tiitel. Eks ikka valge klaar, see magus linalakk :)

 

Olen meemipidur ja mõtlen veel, milline kaasblogija on kumkvaat, milline litši (või päris litši ei ole, aga natuke litšakas paistab küll), aga seniks veidi silmailu. Marilyni teisikute võistlus Cincinnatis.