Triibik istub kodus

kodutriibik — Fri, 14 Oct 2011 09:01:14 +0000

“Eesti territooriumil asub tegelikult kaks täiesti erinevat maad – suvine Eesti ja talvine Eesti. Võimalik, et igas eestlases, igas põhjamaalases üleüldse on kaks erinevat inimest – suvine ja talvine.”
Viivi Luik, “Eestlase kolm omadust”

Ah, kuidas ma tunnen, kuidas see talvine eestlane minus nüüd taas välja on löönud. Ja kui kurb on, et pool aastat tuleb alati kuidagi üle elada. Lihtsalt üle elada. Siis läheb ju pool elu samamoodi?

kodutriibik — Mon, 03 Oct 2011 09:13:40 +0000

“TOBÄÄÄÄ!” oli esimene reaktsioon lastetoast.

Piigad panevad Inimsööja Ellotškale pika puuga ära, sest adjektiive on peamiselt kaks. “Tobä” ja “kahtlane”. “Tobä”, sellel on positiivne alatoon. Midagi, mis on napakas, aga lahe.

(Meenub aeg, mil minu ja mu klassiõdede omadussõnade varamu koosnes samuti kahest sõnast. “Lahe” ja “lame”. Õigemini “lahäää” ja “lamää”.)

“Tobäää” oli reaktsioon uudisele, et Õlavennakud jagavad Viru Keskuses autogramme. Õlavennakud peaksid tegelikult olema Õlakuvennad, aga miskipärast on meie tüdrukutel nende jaoks selline nimi.

No me siis läksime kah eile. Täpselt kell 14 olime kohal. Ja assa mait, oli seal alles saba. Nigu vene ajal, kui Saksa seepi müüdi. Küll saime Õlavennakuid oodata õues, küll sees kullassepaäri kõrval kügeledes. Ja saime me autogrammi JEE! Loll vanaeit pani veel kontsakingad ka jalga, ah, küll oli mõnus! Ainus lohutus: pildistasin viimases hädas üles ühe õnneliku plika saadud autogrammidega foto. Nii et midagigi.

Pärast oli ühel piigal nutt nii suur, et olin sunnitud viis eurot viskama. Kallis värk! Ta ostis jälle Gomu kustukummikesi, millega meie LPS-hullus nüüdseks asendunud on – ning pälvis mult hüüdnimeks Gommunist.

kodutriibik — Wed, 21 Sep 2011 08:55:02 +0000

Veel öiseid ja hommikusi karmavõla kahandamise nõkse:

1) pane kaks kella helisema, et hommikul jälle sisse ei magaks, aga hoia ikkagi silm lahti;

2) tee seda kuni kella neljani öösel, siis kobi üles, sest laps köhib hirmsasti;

3) veeda järgmised paar tundi koos väikse köhakotiga telekat vaadates (see karmavõlga eriti ei kahanda, sest see oli liiga õdus – Animal Planetist näidati jube nunnusid kasse);

4) korralda hommikul kell 9.45 ringhoovis performance “Hommikumantliga Majasokk loobib Karlisele aknaprao vahelt hakklihakastet, siis tuleb mõistus koju ja Majasokk lippab kilekotti topitud hakklihakastmega õue; järgneb ligaste kilekotiribade kiskumine näljase koera lõugade vahelt ning kerge sääretõstejooks prügikonteinerite juurde”.

(Liiga palju kah märtrit mängida ei saa, sest suurema lapse äratamise, söötmise ja koolitoimetamise eest hoolitses pereisa, sellal kui mina tagatoas tukkusin.)

kodutriibik — Tue, 20 Sep 2011 07:03:08 +0000

Hommikul rämedalt sisse magatud? Check. Hüsteeritseva lapse peale röögitud? Check. Päev algas väga positiivses toonis. Üritasin karmavõlga vähendada, joostes küütlevate roosade baleriinade ja froteest hommikumantli väel õue nagu ehtne Majasokk ning söötes meie kandi hulkurkoerale (hiigelsuur must volask, nii hale, lapsed kutsuvad Karliseks, kuna kõik, kellel on pikk sorgus tukk, on nende keeles Karlised) sisse pool halvaks läinud kanafileed. Aga kuna vaese Karlise kõhtu see oluliselt ei täitnud ning ka mind nägid hommikumantli väel märjas rohus kalpsamas vaid vähesed möödujad, siis kardan, et karmavõlg on endiselt üleval.

kodutriibik — Sun, 18 Sep 2011 12:58:39 +0000

Oh heldus. Laps nõuab KONTSAGA saapaid juba… Poes nõustunuks jalga proovima vaid rõvedalt kõrge kokotikontsaga heledaid, millel pulstis karv seest paistis. Saatuse iroonia: siis, kui vanatriibik veel noor oli ja samasuguseid saapaid kanti, mangusin kah heledaid, aga madalaid. Ja oh seda draamat, kui Välgu-nimelisest firmast väljusid ainult väikse kontsajubinaga heledad-madalad. Anusin, et need kingsepa juurde viidaks ja konts ära kaksataks. Ja nüüd siis vastupidine kontsadraama platsis! Omad kontsad peksavad!

kodutriibik — Thu, 04 Aug 2011 15:06:59 +0000

Tänane inimkatse näitas, et ma ei tohi kinos vaadata käsikaameraga üles võetud filme. Ligi kaks ja pool tundi võitlust jubeda iiveldusega. Oma kolm-neli korda oli küll sekundite mäng, et kohe oksendan pahinal käekotti. Üliinimliku keskendumisvõime, süvahingamise ja nätsunärimise abil sain sabast kinni veel.

Nüüd on sellest möödas kuus tundi ning enesetunne alles hakkab paranema. Veel üks märk (eelmine, ülirasvane märk oli nädalavahetuse agroläbu), et tuleb naasta lihtsate rõõmude juurde. Lilled, lapsed, vaikus. Need kaks küll välistavad teineteist tavaliselt… Lilled, lapsed arvutis = vaikus.

kodutriibik — Thu, 28 Jul 2011 18:07:16 +0000

Glamuur võib sind tabada täiesti ootamatus kohas. Lähen mina Pelguranna raamatukokku, sest meie, Sõle oma on suvepuhkusel – ja naasen sealt kotitäie värskete Vogue’idega! Kõige värskem jäi sinna, seda ei tohtinud kaasa võtta, aga ülejäänud aastakäigu krabasin kaasa. Pidigi neil seal esimest aastat olema.

Nüüd on siis magus dilemma: meeliskleda esimese Vogue’i kallal – või vaadata osake “Greyd”? Trilemma õigupoolest: võiks ka alustada sealsamast hangitud raamatut “Juhan Viiding. Eesti luuletaja” (jätmaks muljet, et ma täiesti lowbrow pole).

Enne aga tuleb ahjust võtta pitsa, mille põhi on tehtud Põltsamaa Säästuka pitsapulbrist. Evelin ilmselt pigem sureks, kui seda suhu võtaks. Koosneb põhimõtteliselt ainult kräpist. Väga hea! Tegelikult sobib see vist kõige paremini Vogue’i juurde… Ei, samas ei tohi rasvaseid näpujälgi jätta! No siis film võib-olla hakatuseks.

Kui mõnd suurt öötööd vahelduseks POLE, siis on lausa pentsik tunne – õhtul on mitu tundi vaba aega! Sellises seisundis võib isegi koristada. Eile näiteks teipisin külmkapi lagunenud riiuleid koleda pruuni ilgelt rõvedalt haisva teibiga. Ja kuulasin kõrvale vana “Inemise sisu”. Kaif. Dijkii.

kodutriibik — Fri, 22 Jul 2011 19:31:50 +0000

Aktsiooni “lapsed esmakordselt kahekesi üksi kinno” saab lugeda kordaläinuks. Ma lihtsalt olen nendest lärmakatest Ameerika perefilmidest nii tüdinud. Solarise kino on sellisteks ettevõtmisteks CC Plazast oluliselt etema logistikaga, odavamast piletist rääkimata. Ning tagatipuks lubati seal mind preilisid isegi saali saatma, kuigi mul mingit piletit polnud. Aktsiooni saanuks lugeda hiilgavaks, kui oleks ise samal ajal mingit head vaatama saanud minna, aga Artises jooksva uue Tykweriga ei klappinud paraku. See-eest sai Humanas armsa sõbra seltsis tuustida ning pärast üks kiire kook süüa. Ses mõttes oli ikkagi hiilgav. Ja järsku see Tykwer polegi nii hea, peaks taustauuringuid tegema.

kodutriibik — Tue, 19 Jul 2011 08:08:22 +0000

Kintsude siseküljed on hiiglaslike sinikatega kaetud – thank you Thighmaster from hell! Tegelikult ei juhtunud see mitte reite trimmimise, vaid kaheinimesevoodi vinnamise käigus ühest toast teise. See oli remondi ja toavahetuse peamine valupunkt – kas ikka õnnestub see koloss minema lohistada. Õnnestuski, aga ilge piinaga, sest voodialuse panipaiga luugid hakkasid oma võimsate vedrude jõul lahti paugatama, kui voodit küliliasendis tassima hakkasime. Ja nende luukide kinnihoidmise nahka siis läksidki mu kaunid kintsud.

Tagatipuks! Tagatipuks oli nii, et Põltsamaa jõe ääres hakkas üks armas pirukakoer mu peale tigedalt haukuma. “Ta pole harjunud, et inimene niipidi on,” põhjendas peremees. “Niipidi” seisnes teki peal KÕHUTAMISES. Ja kui ma siis end kuulekalt selili keerasin, et penile meele järele olla, siis õhtul oli tagajärg käes. Puuk taguotsa küljes. Ja KÄRSS JÄI SISSE!

Eks ma siis nüüd kaen perra. Entsefaliidivastased süstid said õnneks hiljaaegu tehtud.

Aga eile olid Stromkal millimallikad! Julgelt kakskümmend viis aastat pole ma neid näinud, pigem, jah, isegi kolmkümmend… Lapsed muidugi kartsid neid kui tuld. Aga nii nunnud olid! Roosad!

kodutriibik — Thu, 14 Jul 2011 07:00:05 +0000

Ja siis, kui esimene paan sinisetriibulist tapeeti oli ühel hetkel seinas, vaatas ta seda õudusega ja mõtles: appi, ma ei suuda seda iga jumala hommik viie sentimeetri kaugusel näost vaadata! Ma ei talu seda silmaotsaski! Ja ma ei harju sellega ilmaski!

See tunne oli üsnagi õudne. Sest kohutavate remondisebimiste tulemusena olid nad viimaks ometi saanud endise lastetoa mööblist enam-vähem puhtaks (kui välja arvata keset tillukest tuba sinise elevandina kõrguv nari ja hiiglaslik riidekapp) ning nüüd, teisipäeva hilisõhtul, siis tapeetimisega alustamiseni jõudnud. Kui nutused lapsed olid maalt korduvalt helistanud, et millal te, emme-issi, valmis saate ja siia tulete.

Uuh. Nunnud sinised triibud tundusid ühtäkki räigelt silmatorkavad. Ta mõistis (nagu võinuks juba kevadel juuuubeda valuga Seppäläst ostetud hädavajaliku lillelise pluusi põhjal mõista, mis nüüd kapis seisab), et ta on mustrisõber ainult platooniliselt. Praktilise armastuseni see platoonika minna ei tohiks.

Aga noh, tuli midagi välja mõelda. Kummalisel kombel tundus see sinitriip voodi vastasseinas täitsa kena. Löödi käed, et paneme vastasseina, aga ärme siis voodi kõrvale pane, sinna paneme suvalise heleda. Ja tapeedineurootiku õnneks oligi juba nii pime, et sai ainult kaks triibulist paani ära panna ja siis kotile kobida. (Kott oli pagana palav, ei tohtinud ju aknaid lahti teha…).

Hiiglaslik tapeedimull, millega olime õhtul juba leppinud, oli hommikuks end vastu kõiki ootusi sirgeks venitanud. Ja triibikusein nägi täitsa nunnu välja. Erinevalt mustrikartja valitud neutraalse heleda tapeediga seinast, mis vahetult pärast tapeetimist sarnanes maailma kõige odavamate asjade poest ostetud rõveda VAKSTUGA. Nahkne rõvedus röökis seinas ja toonitas iga viimast kui mügarat (mida seal omaaegse säästusilendamise ehk “lauspahtli asemel vanad ajalehed” on miljoneid).

No ülejärgmiseks hommikuks ehk siis tänaseks oli ka vakstu hakanud veidigi sarnanema selle tapeediga, mis ta rullis olles oli. Aga plaan, et täna saab siis suvekoju sõita ja viimaks ometi puhata väljateenitud puhkust, on täiega lörris. Tempo on olnud tigujas. Kahest toast ja vaheesikust on tapeeditud ainult üks tuba. Kogu elamine on mööblit, risu, sitta ja hiiglaslikke prügikotte ja kaste täis, mis teise toa vabastamiseks tuleb kuhugi toppida. Ja kuidas transportida teise tuppa mürakas kaheinimesevoodi oma kõrge päitsiga? Siit saab veel nalja.

Kirevase kassitapeedi lõikamine andis uue õppetunni, et mustriga tapeeti kulub tõesti oluliselt rohkem kui harilikku. Ja kuna poes kirevase kassitapeeti enam pole, siis tuleb jälle kombunnida midagi. Eluilmaski ei osta enam mustriga tapeeti! Või kui, siis ainult triibulist. Hah, kukkus kõva William Morrise imetleja välja, naljanumber! Täiesti mustrita tapeeti ka osta ei saa, sest siis jääb iga ebatasasus näha. Ühesõnaga: nüüd on saabunud seisund, kus sõimusõnad “vinüül”, “Ukraina tapeet” jm on kaotanud tähenduse ning eesmärk on ilu, maitsekuse, glamuuri ja diskursuse saavutamise asemel ainult üks. Saaks selle kuradi tapeedi, no täitsa ükskõik, mis tapeedi, seina!

P. S. Heeh, isegi pereisa ärkas juba üles. Mure ei lasknud magada. Aknad olid kinni ka, kole palav, meie senises magamistoas on hommikupäike. “Kurrat, lina oli nagu palk külje all! Maga nagu botulismipisik!” Küsisin, et mis selle botulismipisikuga siis on. “No see ju ei vaja elamiseks õhku!”