Tänane inimkatse näitas, et ma ei tohi kinos vaadata käsikaameraga üles võetud filme. Ligi kaks ja pool tundi võitlust jubeda iiveldusega. Oma kolm-neli korda oli küll sekundite mäng, et kohe oksendan pahinal käekotti. Üliinimliku keskendumisvõime, süvahingamise ja nätsunärimise abil sain sabast kinni veel.
Nüüd on sellest möödas kuus tundi ning enesetunne alles hakkab paranema. Veel üks märk (eelmine, ülirasvane märk oli nädalavahetuse agroläbu), et tuleb naasta lihtsate rõõmude juurde. Lilled, lapsed, vaikus. Need kaks küll välistavad teineteist tavaliselt… Lilled, lapsed arvutis = vaikus.
Värisev pilt on tõesti üks kindel südamepahandaja (ja käsikaamera-filmid on ikka hullud, kuigi vahel teenivad üllast eesmärki), aga minu puhul on esikohal siiski autos lugemine või kudumine/heegeldamine (see on ju ka sisuliselt värisev pilt). Siis on iiveldus kohe platsis. Ja hiljuti sain tõestust, et ka tütar on selles osas minusse… Tema muidugi saab sellest aru mõned sekundid enne plahvatust:)
Mis filmi sa vaatamas käisid? Lars von Trieril on selline komme õlalt filmida. Kunagi ammu oli mul sama teema, kui vaatasin kinos “Laineid murdes”. Mõtlesin ka, et kas ma ikka pean lõpuni vastu.
oo, tasub proovida ka maitsvaid bränditorusid. ei pea kinno minemagi. pelgulinna comarketis müüakse. astri pagari “bränditorud”. miski 6 tk on pakis, kolmest piisab. ja keerab tõkiks ajaks. ma just sõin.
Eks von Trier jah ikka oli see. Ka bränditorude koha pealt olen edaspidi valvas :) Selle peale meenub, et Kaagvere kooli õppealajuhataja nimi on Hurma Toru!