Daniel Craig on kena mees küll, aga no kuulge … Mm….

Rooooooobeeeeeeert! Ma tulen sulle doonoriks!!!
Ühesõnaga, memm käis eile “Videvikku” vaatamas, mis pole teps mitte pensionäride klubi, vaid hõrk vampiirifilm. Ja no kihvt oli! Ja no millised karismaatilised vampiirikesed! Mäherdused värelevad tunded! Ja no sellest poisist ärme üldse räägime (vaene Tarmo, mida ta kõik peab välja [...]

Lähenev jõuluaeg tekitab tahtmise vooruslikum olla. Sestap soetasin poest kaks maasikamustriga kiirköitjat, et oma Oma Maitsed kokku panna.
Nende kiirköitjatega on paraku lood samasugused nagu enam-vähem ainsas anekdoodis, mis mul meeles on (siinkohal ümberjutustamiseks on see liiga ropp, ma teangi ainult kaht anekdooti ja mõlemad on anaalsed). See tähendab: ei ole nad kiired ega köida kah. Õigemini [...]

Kaasaja kadrid helistavad oma tulekust juba viisakalt mitu head tundi ette, garanteerides nõnda küllusliku komminoosi. Eilse kahe visiidiga teenisid meie kadrisandid kahe peale kolm kotitäit kommi, kumbki ühe Fazeri vahvlitahvli ja taskuraha veel kah. Aga olgem ausad, eeskava oli samuti rikkalik, sisaldades Jean de la Fontaine’i parimaid valme, eesti rahvalaule, naljandeid ning aeglast valssi ja [...]

Kuuldes sõber LuMi peatsest reisist Hitleri sünnimaale, ei saa ma ju jätta seda üles panemata:

Need sõsarad on kah päris lustakad

Käisin eile libedaga käntsa. Aga hõõgveinipudel jäi terveks!!!

Nägin öösel unes, et mind tutvustati kellelegi väärikale naisliteraadile. Too tuli juba kaugelt, käsi õieli, ja ütles soojalt naeratades: “Teate, ma pole näinud ühtki inimest, kes nii koera nägu oleks!”
Mõistagi lõi see mu rööpast välja. Mäletan, et arutasin seal: koera nägu, koera nägu, ma just magasin Marko Matverega, aga teda see koeranägu küll ei paistnud [...]

No mida me räägime, eks ole.

Järjekordne solvang lasteaiast.
Aasta tagasi reklaamis üks pisike tattnina mind teistele välja kui Miina issit. Jah, olin kohutavas pohmellis, rõhutud moega ja soniga. Aga no ikkagi!
Eile hommikul, kui olin end kind of üles vuhvinud, roosad sukkpüksid etseteraa, tuli üks ninatark piiga nuhkima.
“Miks sa sellised kõrvarõngad pannud oled?”
“Sest need meeldivad mulle hirmsasti. Miina issi kinkis need mulle [...]

(Tarmo, ära loe.)
Ma kaotasin täna kinosaali ühe oma lemmikkõrvarõngastest.
Ainult üks inimene on seda ohvrit väärt.
Ja õnneks oli see tema film.
Õhhhhhh. Heldus, kas tõesti kohtusime viimati kaks aastat tagasi…?

 
P.S. Toonitan, ma pole elu sees Bondi-filme vaadanud.

Nii halvasti kui pärast lõõgastavat soolavanni ja rahustavat õhtuteed pole ma ammu maganud.
Ja selgub, et meie majas pole kübetki kohvi!