Ah maitea, maitea, Otil oli vägev hääl küll, aga muidu nats liiga ontlik. Marten jälle jah liiga arrogant mu maitse jaoks, aga vaieldamatult kihvt ja vaimukas ja laulab “Take On Me’d”… See muidugi tuletab mulle mu vanust meelde, sest “Take On Me” oli vist esimene video, mille pärast plikapisaraid valasin. Ja see juhtus Marteni sünniaastal järelikult, oh mind vana panni…

Anisel on jälle sama ilusad silmad nagu meie Krõpsukesel. Ja vaatab niimoodi nunnult tuka alt nagu Krõpsu oma majakesest… Ja temas on midagi kurba.

Ja Kene näeb nii seks välja.

Ah, maitea, maitea, mis sellest asjast ikka saab.

Muidugi on ka märksa olulisemaid küsimusi, nagu näiteks meie perekondlik kohutav köha ja mu parem käpake, mis varsti-varsti üles ütleb sellise trükkimiskoormuse juures, ja üleüldine ko-hu-tav spliin, kõrinikõrinikõrini. Aga no mis sa sellistest asjadest ikka pikalt pajatad. Pigem siis ikka superstaaridest, säravatest ja andekatest noortest, meie homsest päevast, glamuurist ja diskursusest.

 Hitler Solarise all punkris

Kuna WordPress ei lasknud mul miskipärast pärast neid fotosid enam mitte midagi kirjutada, siis pean Einar Kapi nimelist videodiskot siit jätkama.

Pisi-Ott

Ja kahtlasevõitu soenguga, aga Aznavouri “She’ga”.

Jah, mõni tahab küll “Costello!” kraaksatada, aga pold algul miskit Costellot seal. Nagu ka “Hallelujah’l” Jeff Buckleyt või tuletaevasappi Rufus Wainwrighti

(nagu selgub, on ka Ott “Hallelujah’t” laulnud, ma olen täna liiga palju aega YouTube’is veetnud).

Täheldada võib isegi teatavat vaimset arengut. Kui mullu kaotasin südame Normanile, siis tänavu mind enam kõiksugu lokkidega Ruudid ei võlu. Eelistan ausa ja tõsise mehe sarmi. Oh seda Otti küll! Alles see oli, kui Mirr ketras pisikesena tema jõululaulukeste kassetti.

Kuna ma “Koorilahingut” vaadanud pole, eks ole (ega ma eriti telekat vaatagi), siis tuli kogu Oti suurekskasvamine ja vapustav lauluhääl mulle täieliku üllatusena.

Peale selle meenutab ta mulle ühtaegu nii Chris O’Donnellit kui ka Marius Petersoni. Ei ole halb combo. Ta võiks olla Chrisi ja Mariuse POEG! (Miks ma küll alati kõik ilusa ära rikun?)

Saatus ISE mängib mulle kätte põhjuse tibatillukest käsitööd teha. Suurt pole mahti, suurt ei viitsi, suurt ei saagi teha, aga näe, arvutitööst kurnatud parem ranne nõuab soojendajat. (Suurt ei saagi juba sellepärast teha, et käed niigi kurnatud).

Peaks ikka kogu oma kasina kreatiivsuse sesse nikerdisse panustama, kukkuma vabatehnikas heegeldama nagu MÕNED… Pärleid ja rahvuslikke tikandeid natuke, et kui juba, siis juba, litreid, vilditud palle (neid viimaseid suudan ma küll, ja hell, eks ole ju koolipõlves tikitud kah nagu nugis).

Saab siis imet näha.

Ega ju vanainimese ihu pole enam SEE, varsti nõuab ta ka rišeljöötehnikas reumavööd ja sämppistetega songavööd ja… Kohrutatud konnasilmapadjakesi. Niplispitsiga nimmetugesid.

Jah. Mida kõike ma ei tee, et mitte põhitegevusele keskenduda. Näiteks kuulasin tund aega YouTube’ist oma mullutalvist avastust Ultra Brad ja õhkasin magusvaluliselt. Nutta oleks tahtnud. Soome oleks tahtnud. A no kussa.

Positiivse poole pealt: piparmünditee võttis tõepoolest peavalu ära.

Nõks hiljem. Oi, üks väga positiivne asi meenus veel. Lii Unt on avaldanud oma suurepärase Varanasi päevaraamatu järje. Siit sain teada, kiidetakse ka!

Ma pole mingi efing hiromant Pastelli, tahaksin ma täna linnavalitsusele öelda. Puuriida, puuriida, puuriida, jah, seda te oskate, aga seda, et Vabaduse platsi trammipeatuse putka küljes ainsatki rida oleks, et 3. tramm nädalavahetusel ei käi, ei, seda ei suudeta üles visata.

Mõtlesin, et lähen lastega Vilde muuseumi raamatulaadale, aga kui juba teine 4. tramm tuli, siis hakkas tekkima karvane tunne, et suvel vist räägiti mingist trammijamast. Ja järsku, helde taevas, kestab see edasi. No kust mina neid asju tean, mina ju istun kodus. Aga näe, esimest korda vist üle mitme-setme kuu olin nädalavahetusel Tallinnas, mitte Põltsamaal.

Putka küljes, nagu öeldud, polnud ridagi. Viimaks taipasin trammiootuskohast jupp maad linna poole mingi räpase posti küljest räpase prügikasti tagant uurida. Jajah, sõiduplaan, ja selgub pikantne tõsiasi, et 3. tramm tõesti nädalavahetusel ei käi.

Miks, huvitav? Kadriorus rahvast paksult, kõik jalutavad. Miks tramm ei käi?

Tea, linnavalitsus, et ma sõitsin nüüd 4. trammiga kaks peatust jänest, et ümber istuda. Mina, ausus ise. Paras sulle.

Edasine aga oli mõistagi armas ja tore, mis sest, et piigad laadal meisterdamiseni ei jõudnudki, ja Narva maantee pontšikubaar, mida külastasime õhtupoolikul, kui kõik Kadrioru mänguväljakud olid läbi mängitud, , oo, no see on parim patupesa tervel Narva maanteel!

Pioneeride saatus on LEIN – nutta end magama teadmisega, et sinu jalajälgedes kõndijatel on nüüdsest jalas märksa efektsemad kummikud kui sinul. Ja kõige krooniks saadud 64 krooniga!

Proua Paranks kosserdab nüüd ringi sulnilt türkiissiniste kamassidega (jah, ma tean küll, et kamass on midagi muud, aga mul oli kohe hädasti vaja mõnd unarsõna kasutada), Kuduv Koeraomanik aga, niuks, superefektsete mummulistega.

Selle peale tuleks end täis juua või soetada Hello Kitty trussikud. Või mõlemat. Õnneks pole kummakski avantüüriks raha.

P.S. Kolm minutit hiljem. Tarmo avas minu lohutuseks veini! Heldene aeg, ehk ta kraamib kuskilt veel Hello Kitty trussikud kah välja? Jääge meie kanalile!

Mõtled juba mitmendat aastat, et peaks ühed ilusad lõbusad linnakummikud olema. Eelmine sügis läks juba kriitiliseks, jalg oli alatasa märg, aga no ei leidnud sobivaid. Ega pööraselt ei otsinud ka.

Selle sügise hakul käid Viru keskuses ja ahhetad: mingid suvalised kummikud 400 krooni, 500 krooni. Never ever ei ostaks sellise hinnaga midagi nii suvalist! No need Trendexpressi ruudulised, need juba hakkasid minema, aga no ikkagi, milline kirves. Ja teised olid totakad: värv paljulubav, lilla, aga mingi debiilne naerulõust oli peale joonistatud. Kas see on siis glamuur ja diskursus, lubage küsida!

Ja siis sa sõidad taas kord Türist läbi nagu reede- ja pühapäevaõhtuti tavaks. Ja leiad Grossi poest vahvad kummikud: valgel põhjal romantilised lillekesed. Ja hind lööb pahviks: alla 90 krooni!

Oled jõle õnnelik. Mees ostab need sulle ISE ja see teeb asja eriti romantiliseks. Järgmisel hommikul õnneks sajab ka ja saad nendega lasteaeda kosserdada.

Ja kaks nädalat hiljem sõidad koduteel sellestsamast Türi Grossi poest läbi. Ja RAAAAAISK, sinna on tekkinud vapustav sortiment neidsamu alla 90-krooniseid kummikuid! Ja nii kihvtide mustritega, et ajab nutu peale … Efektsed triibulised, efektsed MUMMULISED, türkiissinised mingite rooside ja inglitega (kui mu mälu mind ei peta), no saagige pekki, nüüh…

Nii et kummikusõbrad, jälgige Grossi poodi. Kas mitte Tallinnas ei pidanud kah kuskil see olema …  (Seal Türi Grossis  on ka üks imenunnu karvane mänguleemur, mida iga jumala kord koos lastega näpime, meie, vanad, ka. Kahju, et meie kodu nendest karvanditest kubiseb, ta on niiii nummi, ja kummikutega ühes hinnaklassis.)

Ainus lohutus mulle: need Grossi kummikud olid nii lahedad, et jube raske oleks olnud seda õiget paari valida. Nii et pean nüüd oma heledate romantilistega rahu sõlmima.

“Ma olen Padington!” [hääldada mitte "pädington", vaid "padington"]

Selle asemel, et öösärki selga panna, tuiab paljas Miina ringi, padjapüür pähe ja selga tõmmatud.

Meenutab kangesti omaaegseid Tööliste Keldri fotosid Eestimaa Kommunistliku Partei koosolekust, kus osalejatel olid konspiratiivsuse huvides kotid peas.

Hitler nutab Oasist taga