Täna sattus keegi mu blogisse otsinguga “muti vibraator”. Et mis mõttes nagu siis? Just nagu Moskvas, kuid lühem ja pisem?

Aga mitteroppjuttude vallast see uudis, et meil on nüüd uus loom, Krõpsu nr 2. No esimene ühine õhtu tõestas, et vaene Krõpsu 1 oli ilmselt algusest peale haige, sest uus hamster uhas terve öölaulupeo ajal oma rattas ringi, olles uude puuri sattudes kohe meeletuid parkuuritempe ette võtnud, üheksa korda suurest torust läbi roninud ning põsed nii toitu täis toppinud, et need olid suured nagu kapiuksed. Kui lõikasin talle porgandist kettakese, asus ta sellega usinalt toimetama - nagu Gerd Kanter, võrdles pereisa.

Nii et ehk on meil selle loomaga veidigi rohkem õnne kui eelmisega. No eriti vähem õnne ei saagi enam olla.

Kui paslik: täna valitakse Eesti kauneim lehm!

Miks küll tekib vastupandamatu kihk “Seksi ja linna” vaadata just siis, kui see parasjagu telekast tuleb? Endal on terve sari olemas, võiks ju iga kell vaadata, aga ei.

Arutame Tarmoga, miks küll meie biojäätmete kott alati lekib.

Tarmo: Meil oli koolis õpetaja nimega Lekk.

Mina: Aga meil oli koolis õpetaja nimega Tukk!

Tarmo: Aga meil oli koolis õpetaja nimega KUKK!

Mul on olnud kinnisidee, et ämbri sees peavad olema lilled. Paranka kunagi kurtis, et tal vedeleb maakodu ümber hulgaliselt ämbreid, ja ma olin lausa kade selle külluse peale. Ise pidin omaenda ämbrid poest soetama. Muidugi läks nende pärast lastega kismaks. Kui ma neid rüvetada ei lubanud, siis taheti need ööseks kaissu võtta, aga kui esimene ämber juba kolinal maha kukkus - väike mõlkki tekkis! -, siis kujutasin ette, kuidas mu niigi kehv ööuni maal kabelimatsu saab, ja kargasin hüsteeritsedes magamistuppa ämbreid kokku korjama.

Muidugi tõusis lärm.

Muidugi üritasin end kehtestada, mõeldes samal ajal, milline rongaema ma olen, ei luba lastel nunnude ämbrikestega mängida. Aga vanainimesel peavad kah oma rõõmud olema, eks ole, olgugi et plekist ja sangaga!

Kui mu mälu mind ei peta, lõppes õhtu või pigem juba öö mu haleda altkäemaksuga: “See, kes nüüd kuss jääb, saab preemiaks ämbri kaissu.”

Nädal-paar tagasi tundsin end kui pesueht domestic goddess, suristades sauseguri abil elegantse kärmusega valmis vaaditäie vaarikatoormoosi. Siuh-siuh purkidesse, ja valmis. Elagu vaarika-aasta.

No nii. ÕNNEKS taipasin ma õhtul köögis kõrva kikki ajada, et mis pagana asi see piriseb seal. Üks purgike pirises ja väga kena temast, et ta nii tegi, sest kui ma seda poleks märganud, oleks kogu see moosilaar mind öösel vaikselt voodisse äratama voolanud. Hell vaarikamusi üle köögi- ja toapõranda.

Moraal to self ja kõigile teistele tohmanitele (kelle olemasolu ümberkaudsete seksikate gurmaangeeniustest blogimuttide - ja vabandust, ka -ättide, keegi hurmav härra avaldas kord solvumust, et ma kõiki oma lugejaid blogimuttideks nimetan, et kes siis tema, truu lugeja, on - miski eit vä?!): KUI SINA OLED NII LAISK, ET PÄEVAL KORJATUD VAARIKAD HOMMIKUKS JÄTAD JA EI PANE MIKSKI KERGET KÄÄRIMISUITSU - hommage to Kross -, MIDA SINU EBASENSUAALSED, KUID SIISKI SUITSETAMISEST RIKKUMATA SÕÕRMED TUNNEVAD -, SIIS TAO OMA KOLUSSE, ET TOORMOOSIPLAANID TULEB UNUSTADA! KEEDUPOTT VÄLJA, LOIKAM!

Eile küürutasin päev läbi sõstrapõõsaste all, aga see oli absoluutselt rõõmuküllane. Mis nii viga noppida, kui juba teist õhtut kõlab su hoovis Bondi-gala ja sa võid tuntumaid hitte kaasa ruiata. Eelmisel, reedeõhtul, loopisin, hüppenöör mikrofoniks käes, õue peal oma kollastes kummikutes jalgu ning võtsin Mirri veepüstoliga ühtaegu ähvardavaid ja sensuaalseid poose. Goldfingaaaah!

Lisaks Kristjan Kasearu spottingule Põltsamaa juhtiva öömaja ees läks selle nädalavahetuse kontosse -70% ale Põltsamaa Selveri rõivaosakonnas (no Tlnas ma küll midagi sellist pole näinud!) - ning jäneste armumäng ehk sekspoks mu enda õues.

Kuigi kommentaarides püstitati juba teooria, et hamster on netijuhtme läbi närinud ja ma ei blogi just sel põhjusel, siis kaugel sellest… Ei jõudnud me Krõpsu mingit pahandust teha, sest ta jõudis meie juures ainult nädal aega elada. Oli kuidagi kahtlaselt loid - ja siis oligi ühel päeval Looja karja läinud. Kole kurb oli muidugi ja ennekõike Mirrist kole kahju, aga õnneks said me nutud ühe õhtuga nutetud ja kui pikemalt linna jääme, siis ostame uue, kes loodetavasti peab kauem vastu.

Aga muidu, jah. Sulnis puhkus on läbi ja homsest taas töö. Minult küsiti, et kus te enne suvekodu hankimist puhkasite, näiteks eelmisel aastal. Ja ma jäin vastuse võlgu. Enam ei kujuta ettegi, et teistmoodi saaks. Mõnusalt maha molutatud päevad, vahepeal aiatööd, siis jälle kohvike ja lugemine … Lapsi pole vahepeal nähagi, möllavad naabripoisi juures. Murelid, vaarikad, sõstrad, seemnest üles kasvatatud lillherned, ema lemmikud, mis hakkasid õitsema täpselt tema sünnipäevaks.

Pole hullu, suvi kestab veel, onju-onju-onju? Ja oleks silmakirjalik suurlinna põhjata, kui suundusin bussi pealt otse Stockmanni, sõelusin stangede vahel ja soetasin lisaks roosa linnupildiga T-särgile ja mustale sonile (no millised aled!) ka elementaarselt laimikarva kandiku ning muidugi, kuis muidu, Toscana sepiku. Mida praegu söön. Ja kui kohutava januga koju saabusin, leidsin külmikust eest pudeli Soavet! Selle kallale ma pole veel asunud, sest pärast kohustuslikku blogiringi ja 155 meili läbivaatamist-kustutamist tuleb end hoopis kohviga turgutada ja Üks Suur Töö lõpusirgele viia.

1. juuli 2000 õhtul käisin Tartus seni mõistatusliku näoga kemmergu vahet, kuni isa, kes oli koos emaga saabunud meile Jõhvist Tarmo vana beebivoodit tooma, küsis: “Noh, vesi ei jää kinni või?” Ütlesin, et ei jää jah. Aga kuna asi polnud mitte meie Tšehhi kempsupotis, mis jooksma kippus, siis panin jalgade värinal riidesse (vägevalt värisesid muuseas), kutsusime kiirabi (no täielikud saksad, mingeid valusid polnud veel, ja karistuseks raputas massin mind Toome munakividelt üles sõites nii, et seda nägu) ja laekusime haiglasse.

Valutama hakkas millalgi öösel, mingi 2 paiku vist laekus isiklik ämmakas ja kell 6, kui valud hakkasid juba ära tüütama, aga polnud veel kaugeltki talumatud, sain loa pressima hakata. No see võttis ikka jupp aega, aga enne kella 8 pandi üks kummaline soe ja märg pamp mulle sülle ja kästi pepu alt kinni hoida, et maha ei libiseks. Väga imelik tunne oli. Absoluutselt uus tunne. Ja pärast vaatas peeglist vastu väga tõsise ja veidralt valulise näoga noor ema.  Aga paari päeva pärast naistehaigla kõrgest trepist tsiviilriietes alla sammuda, roosa-valgetriibulisse tekki mähitud pamp süles, oli mu elu uhkeim tunne.

Ja täna hommikul saigi meie Mirr kaheksa-aastaseks. Nüüd seisab ees hamstriost!

Mitu kena inimest on ulatanud mulle teatepulga, nüüd siis lõpuks suutsin end kokku võtta, et vastata. See on ju hirmus keeruline, palju keerulisem kui ropendamine!

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Oli keeruline suvi, mis lõppes sellega, et meie kollektiiv osteti üle ja mind nagu kilo kruupi Brežnevi pakis koos teiste, glamuursematega.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

1. Hambaarstile uus aeg panna, eelmine nädal jäin haigeks ja käntseldasin.

2. Osta Mirrile midagi väikest sünnipäevaks peale hamstri ja kogu tema elamise, milleks oleme nüüd raske südamega nõusoleku andnud.

3. Helistada remonditädile, küsimaks, kas ta saab juuli algul meie suvila ülemise korruse kallale asuda. Kardan, et ei, korra ta juba lükkas kuu aega edasi.

4. Leida lahendus läbitilkuvale katusele. Midagi hullu pole, aga see tuleb enne remonti ära klaarida.

5. Pediküüri tahaks. Juba veendusin, et Põltsamaal oluliselt soodsamad hinnad kui Tlnas - nagu Soome mutid Tallinnas, peaks ka ise Põltsamaal iluinstituute külastama…

3. Lemmiksnäkid?

Oh … Kas midagi sellist, mida muudkui sööks ja sööks järjest, kuni halb hakkab ja paksuks lähed? Kartulikrõpsud on ikka jube head, kuigi ma ostan neid umbes kaks korda aastas lastele autosõidu peale ajaveeduks. Pistaatsiapähklid. Juust. Täissuitsuvorst. Oliivid anšoovisetäidisega. Sonja iirised. Tiina kommid. Šokolaad vaarikatükkidega.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?

Defineerime “miljonäri” - tal on neid miljoneid ikka palju-palju? Ostaks maakodu välja, teoreetiliselt soetaks endale uue kodu, aga praktiliselt jääks selline asi mul isegi miljonärina vist praegu perekondlike põhjuste taha toppama. No aga uus kodu võiks ikkagi olla. Miljonär võib osta ka maakodu Lõuna-Prantsusmaale või Toscanasse … Tuleks töölt ära, tõlgiks vahel mõne raamatu, loeks, käiks teatris, reisiks, ostaks riideid, raamatuid ja ilusaid asju.

5. Kohad, kus oled elanud?

Tallinn, Tartu, Tallinn.

Kuna kõik paistavad olevat selle küsimustiku juba täitnud, siis ei hakka teisi pommitama.

 

Vähe sellest, et ma lugesin Kroonikast Miku ja Tanja intervjuust küsimust: ”On Tanja sulle suuseksi teinud?”  (pro “On Tanja sulle muusaks olnud?”)

Mõned leheküljed hiljem lugesin: “Tunne Kelam (71) on juba neli aastat Brüsselis tööl käinud. Mees sõidab sealt igal neljapäeval oma Viimsis asuvasse koju, kus teda ootavad abikaasa Mari-Ann, vibraator Teele ja kõuts Saša.”

Ei olnud vibraator Teele! Labrador Teele oli!