Oh, mis armas kombinatsioon: India ja nilbed naljad! Tero saatana, s’olet gay!

Oh, kui keerulise ülesande Triangel mulle andis. Lisaks kaunistas ta mind nii kenade ütlemistega, mida ma aasta aastalt muusikast järjest kaugenedes mitte kuidagi ei vääri, nilbuse- ja naljamojo on ka kuidagi kängus. Aga hulluke Björk on muidugi minu maitse järgi küll.

Niisiis.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid sinutorru või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes. Sovetskoje Igristoje ja punased nelgid soovi korral.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?
Küsimus 3: Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.

1. Kohutavalt keeruline küsimus ja vastus näitab mu fantaasiavaesust ja kehva mälu. Sest surnud inimesi ei hakanud ekshumeerima, loobusin isegi ABBAst, mille saatel oleks ju peris lõbus tantsu lõhkuda, ning kõiksugudest šikkidest taatidest stiilis Frank Sinatra, Dean Martin ja Bing Crosby. Mõtlesin, et võiks olla mingi bänd, mis mul tuju hirmus heaks teeks ja kõigil tantsujala tatsuma paneks. Härduse peale rõhuda ei tahtnud. Ja olgu siis kodumaine, kulub vähem bentsu ja raha ja.

Sestap: ansambel Regatt. Ma ei jõua ära kiruda, et teadmatusest pole ma osalenud vist lausa KAHEL peol, kus see bänd kunagi mängis. Siis ma oleks neid saanud juba hoopis varem fännima hakata. Ja kuna kuskilt uut pidu ei terenda Regati saatel, siis tuleks see välja mõelda.

(No Regati nimi juba on nii täppi pandud! Arutasime just Tarmoga, et kuidas üksainus sõna nii palju pilte ja mälestusi esile manab. Kõigepealt seostus see mul Regati jäätisega, mis alati oli vileda ja katkise paberiga, lössis ja üldse kuidagi verevaese olemisega. Vaidlesime, et oli see valge jäätis või šokolaadiga. Vist ikka mingi lahja piimaliru? Oh, ja siis pärisregatt. Meil oli kodus nii palju imelisi Soome söögiasju, mingid müstilised tibatillukesed tarretised või moosid kuldse fooliumkarbiga, minivõid, sulajuust TUUBIS, peekon, plekkpurgis mangomahl… Oh, see oli imeline! Tarmo rääkis, et Jõhvis neil muidugi midagi sellist polnud. Aga imekombel oli poodi ilmunud välismaa või! Tema ema oli paar pakki saagiks saanud ja seeris riiulite vahel edasi – ja äkki ilmus tema ette vene vanamoor, kes teatas, et või oli otsa lõppenud ja tema polnud saanudki ja kahmas Tarmo ema korvist ühe paki endale!)

YouTube’is paraku Regatti eriti pole, aga midagi õnneks siiski.

Nad võiksid laulda ka õdede Kõlarite “See on see väike baar” ja Tõnis Mägi “Peeglit”.

(Tarmo lisas – no tal võiks ka selles sõnaõigust olla -, et Regatt võiks esitada Valeri Leontjevi lugu “Protuberantside tants”.

2. Eeh, matusevärk… Mul on nii kõrini sellest, et omakseid ärasaatmisel kräunutatakse – et viiul nutab “Ema südant” ja siis kõneleja kruvib oma jutuga vinti veel rohkem pingule. Ja no see kirstu sisse vahtimine, see on ju haige, kas pole? (Lugesin just Justin Petrone raamatust tema kummastust eestlaste kombe üle surnutest pilte teha ja need albumisse kleepida.) Mu enda kirst peaks olema kinni, kirstu ees üks lahe lõbus pilt, kus ma hea ja vungikas välja näen, ja muusika võiks siis olla… No “Groove Is In The Heart” oleks vast liig? Ei saa ikka liiga radikaalseks ka vanuigi (ma loodan, et see kõik juhtub ikka väga-väga vanuigi) minna.

Liiga härdad asjad praakisin välja (Jää-ääre “Kui joonistad lund” näiteks).

Arvo Pärdi “Spiegel im spiegel” on vast hea helge, mitte liiga nututav.

3.  A võtaks siis mõned tuttavad eidekesed ette… Tuleb mingit jutujoru ja põhjendusi leiutada… Kusjuures ma üldse ei tea, mis muusika neile tegelikult meeldib.

Kajakas – vaimukas, loominguline, hea hooga.

Midagi sellist nagu The Guillemotsi “Made Up Love Song nr. 43″

Paranks – samuti vaimukas, loominguline, hoog on vist natuke sordiini all rohkem, krüptilisem, tedretäpid ja säärepiigalik minevik tuleks ka kuidagi ära märkida… Rootsi lauljanna Lisa Ekdahl tundub mulle siinkohal paslik. “When Did You Leave Heaven”.

Anu – no muidugi samuti vaimukas, loominguline, hästi õdus (NO TE TEISED OLETE KA ÕDUSAD JA HOOGSAD KA, AUSALT, MA LIHTSALT LÄHEN LOLLIKS NENDE PÕHJENDUSTEGA, ÄRGE PANGE PAHAKS EGA SOLVUGE KEEGI!!!) ja aval, no mismand veel muneks siia…

Paul Simoni “Something So Right” on kuidagi väga õdus.

Liiga palju sõnu päeva jooksul, liiga palju – ja nii ei tõuse käsi isegi kenade inimeste visatud meemidele vastama. Valutab ka see käsi, see ka üks põhjus. Ja pärast päevatööd ei taha arvutit enam nähagi – isegi mitte uusi “In Treatmenti” osi vaadata, mida helde isand mulle juhtmeid pidi kohale on sikutanud…

Aga püüan olla viks ja alustan esimesest, Manni visatust.

Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale (4) inimesele. On soovitatav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada.
Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis.

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?

Siis mind veel ei olnudki.

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?

Käisin esimeses klassis ja õhtupoole koolis. Küllap me peres oli selles juttu ka, usinad Soome TV vaatajad nagu me olime, ja biitleid, Elvist, ABBAt ja Queeni ma tollal ikka teadsin. Aga ise küll Lennoni-värki sellest ajast ei mäleta.

3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?

Mäletan, et olin just Moskva kandist naasnud, olime seal Kurekella ansambliga ja mingi orkestriga. Esimene inf tuli ju Soome kaudu, venkud mätsisid ise kõik kinni. Väga ilusad soojad ilmad olid, üks ema sõbranna päevitas õues ja suri paar aastat hiljem nahavähki, kahtlustati Tšernobõli mõju.

4. … toimus Balti kett 23.8.1989?

Sõitsime perega vist Viljandi maanteed mööda linnast välja. Ema oli mu palvel juba aasta varem atlasspaeltest väikse sinimustvalge valmis siristanud, aga mu mäletamist mööda oli mul Balti ketis mingist kooperatiivipoest ostetud lipp, mis kinnitus sukavardale. Vehkisin jube võidukalt, kui kaameratega mööda sõideti ja filmiti. Ja koju naastes märkasin, et lipp oli mul tagurpidi vardas. Mäherdune blamaaž! Kui ma ei eksi, käisime pärast ketti Kosmose kinos vaatamas värsket dokfilmi MRP-st.

5. … Estonia uppus 28.9.1994?

Olin oma toonases Tartu üürikodus Kalda teel. Panin igal hommikul Q-raadio mängima, seal oli mingi soovisaade vist. Ja ma ei saanud aru, miks saate asemel kurba muusikat lastakse. Kui uudised tulid, ei suutnud seda kuidagi uskuda, tundus, et kõik saab korda, sest sügis ometi ja moodne tehnika ja… Et küll nad päästavad. Saksa keele loengus olid kõik lössis ja kui sõprade juurde Kulleri lehte läksin, mõistsin asja tõelist olemust: nutetud silmad, kellel venna pruut hukkunud, kellel pinginaaber ja tema õde, pere ainsad lapsed… Kohutav tunne oli, kohutav. Ise ma kellestki ilma ei jäänud, üks endine koorivend läks ainult.

6. … printsess Diana suri 31.8.1997?

Tartus Pika tänava korteris. Miks mulle tundub, et kuulsime Tarmoga uudist juba öösel, siis öeldi, et Dodi surnud ja Diana viidi haiglasse. Ja hommikul siis selgus, et Diana surnud. Nutsin isegi.

7. … saabus aasta 2000?

Huvitaval kombel ei mäletagi. Peaks ju mäletama, sest see oli minu jaoks tähtis aastavahetus, esimene laps oli kõhus! Tarmo kah ei mäletanud, kus olime. Millalgi oli üks armas aastavahetus Lõuna-Eestis sõprade seltsis, lumine mets, kuhu tükk aega jalutasime, ja äkki – metsas lõke! Ja lõpuks tuli ka kingikotiga isik sinnasamma metsa! (Appi-appi, Tarmo täiendas veel pärast: tegu oli MUUMITROLLIGA!) See oli armas.

8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?

See oli nii õnnelik päev olnud: imekaunis sügisilm, ja tulin aastase Mirriga Musamari tunnist, lükkasin vankrit, siputasin Mirri nina all kollaste lehtedega ja olin nii rahul, sest tund oli meil korda läinud, laps ei spämminud ja julges kaasa teha. Korda läks ka pikk jalutuskäik üle Toompea koju. Olime alles kevadel remonditud korterisse sisse kolinud, kõik oli värske ja kena. Kodus panin toidu üles – appi, kui vähe kohustusi siis oli,näpuotsaga tööd, ainult üks laps, ei mingit perekondlikku porri. Ja siis panin teleka käima – ja see oli täielik šokk. Vaatasin, suu ammuli, ja ahmisin selle õuduse peale õhku, pisarad silmis. Mirr ei saanud midagi aru, vaatas neid lennukeid ja leeke, võib-olla isegi kilkas selle vaatepildi üle. Hirmus äng oli pärast päevade kaupa.

9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?

Olin öösel vist voodis ja lugesin, kui Tarmo märkis, et kuskil telekas või netis oli väidetud, et Jacko surnud. Hommikul oligi siis kõikjal värske uudis. Ega eriti imestama ei pannud.

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Eilse päeva tähtsaim uudis oli see, et võtsin end kokku ja tegin lastetoas vägeva suurpuhastuse. Suured prügikotid tuleb veel välja viia, et asitõendid hävitada. Aga kõik osapooled olid rahul. Tegin lausa pilti, siis hea kunagi vaadata, kui seal jälle peldik valitseb.

Kes veel vastaks? Lupetta ja Kuutroll ehk kumbki eraldi, kui reisid läbi? Tudengipreili Kiisik, kui juba ühest perest murdmiseks läks? Kolm on juba isegi hea, ei hakka neljandat välja pressima.

January isn’t a month for looking sexy.

Mäherdune kergendus. Ma juba mõtlesin, et minus on viga.

Tagatipuks on nina otsas kolm dormantset punni ja nina on üleni punane. Näeb muidugi välja nii, nagu oleks lihtsalt kõvasti külma saanud. See on vist positiivne ju?

Ohoh, päris hea ütlemisega emand see Hadley Freeman. Ja kui palju infi! (Seda tuleb öelda intonatsioonil “milline ruaamat”!). Näituseks uued moelühendid:

So now we have OTK (over the knee, generally applied to boots but can also be used for hemlines); VPL is well known but there is now also VBL (visible bra line) and VBS (visible bra strap) and then the particularly marvellous TFFF (too fat for fashion.) Yet I think my favourite new acronym is LSD. Yes, LSD. A certain far inferior newspaper promoted this acronym over the Christmas period, claiming the LSD was absolutely de rigueur at Christmas parties this year. Sadly, it turned out to be a lot less fun than it sounded as it stands now for little sequinned dress.

Ega mul muud tarka öelda pole, aga tahtsin tähelepanu juhtida ühele imeilusale raamatule, mis äsja eesti keeles ilmus. Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu”. Kui ma seda kunagi inglise keeles lugesin ja öösel lõpetasin, siis oli küll tunne, et hakkaks kohemaid otsast peale – no nii ilus oli ja valus ja hea ja… Ja esimese korraga jäi natuke häguseks ka.

Ma nii harva ostan raamatuid, aga selle ostan küll, mis sest, et ingliskeelne olemas. Mul muidugi hea öelda, sest hind on kopsakas, aga mul on kinkekaart. Aga noh, kui keegi tahab mõnele armsale raamatulembesele inimesele ilusat kingitust teha, siis julgen küll soovitada.

Raamatud, mis räägivad mõistatuslikest raamatutest ja nende mõistatuslikest autoritest, on tihtipeale head. “Tuule vari” meenub kohe. Selle peale mõeldes – tervitused Piiterisse sõbrale ja võitluskaaslasele K-le! Olen kehv kirjasõber, püüan end parandada.

Ma vist kunagi linkisin ühe huvitava Kraussi intervjuu siia blogisse, aga topelt ei kärise.

Ah jaa, üks teine kummaline, paks, kurb ja ilus raamatuteemaline raamat ilmus enne jõulu veel – “Raamatuvaras”. Hee, kui juba linkimiseks läks, siis kaks kärbest ühe hoobiga – sissekanne tõlkijalt endalt, kes ühtlasi peab vapustavalt kaunist käsitööblogi.

Aastaalguse sportliku programmiga on mõistlik varakult pihta hakata. Eile siputasin natuke magamistoa põrandal. Tegelikult peaks malli võtma hoopis muistsest sekspommist Zsa Zsast Gaborist, kel on vähkremisel abiks kaks turdi poolpaljast poissi. Üks väänab mammi kintsu sinna-tänna ja räägib talle mesisõnu, teine aeleb omaette.

Ehk nagu seisis selles lõbusas artiklis:  Zsa Zsa lies on the floor, stroked by two male personal trainers, looking very horny and very old at the same time.

A need punnis poisud ei mahuks me tillukesele magamistoapõrandale nagunii.

Trussikud ja Tuula präänik.

Einar Kapp. Suusapükstega.

Kassi kosutamine. Sekspesu.

Päkapikubeebi piiluda ei saa.

Otsisõnadest, millega täna-eile siia satuti, võib juba luuletusi teha ja nendega homme jõuluvanale esineda!

Aga kuigi vuhin veel järjekordset hoogtööd lõpetada, on tegelikult jõulutunne täitsa olemas. Keeks õigeaegselt külmikus (Anult võtsin malli tänavu ja tegin harilikus keeksivormis, võtab vähem ruumi ka), üks laar piparkooke tehtud. Imearmas kuuseke (tassisime Miinaga Selverist kahekesi koju, ei pidanud pingele vastu, et kauem ootaks) ehitud. Päkapikk käib nagu kellavärk, ja kui trendikas veel – täna hommikul oli mul saapa sees värske ajakiri Mood!

Triangel küsis mult juba piinlikult ammu jõulusoove ja nüüd on ikka tagumine aeg need välja mõelda… Pea on nii pulki, töid-kohustusi ja muresid täis olnud, et ainus soov oligi, et saaks toimetustega kuidagi otsa peale. Eks see tunne ole kõigil, ei midagi originaalset. Suguselts kah valmistab taas palju peavalu. Sestap soovin, et õhtu ilma ekstsessideta laabuks. Ega seda jõulutunnet mis lapsena enam vanast peast nagunii kätte ei saa. Selleks olen ise liiga palju taustajõud, niiditõmbaja, ei mingit müstikat enam. Et lihtsalt oled ja ootad end hulluks!

Aga mõnus tunne on küll juba. Kõigile ilusaid-ilusaid jõulupühi, muretut mõnulemist ja kerget südant-sammu!

Kaubanduslikud teadaanded.

Ärge te JUMALA PÄRAST ostke Laima pehmeid piparkooke. Ma üritasin ühtaegu kokku hoida ja vennasvabariiki toetada ning eelistasin Saksa omadele neid. Ilus punane pakend, aga sees TÄIELIK SAAST. Piparkook pole piparkoogimaitsega, šokolaad pole šokolaadimaitsega ja ega siis ei saagi oodata, et moos maitseks nagu moos.

Küll aga on košmaarselt head – no otse veeni, ausalt – Marmitoni õhukesed piparkoogid. Nüüd on mul voodis küljealune piparkoogipuru täis. Vanity Fair Robert Pattinsoniga (tänan, K!) ja pipad. Taevalik.

Ja Pärnu maanteel Westmani äri kõrval on avatud BonBon Lingerie firmakauplus. Õnneks oli see kinni, kui ma tast möödusin. Sest vat see on üks kaunis patuurgas, kus peegli ees sabasulgesid lehvitada ja rahast ilma jääda. Ja siis panna suled alla ja villased sukapüksid peale ja teksad takkapihta ja kampsun ja jope ja hatune müts. Ja vat see on glamuur ja diskursus.

Triangel palus mul jõulusoove mõelda, ma ausalt mõtlen veel. Tööd on nii palju, et tööväliseid mõtteid pea polegi. Kui nüüd piparkoogi- ja sekspesumõtted välja arvata.

Keeksi peab tegema. Piparkoogitainast peab tegema.

Mirjam: Miina, kuule, mis on sinu meelest kõige naljakam asi, mis üldse juhtuda võib?

Mii: Kui vetsupott ümber lükatakse.

Mirjam: Ei, see ikka ei sobi. No mõtle veel, mis ikka kõige naljakam on.

Mii: Paberi käristamine.

Mirjam: Aga mis on selline keskmiselt naljakas asi?

Mii: Kapak.

Tegin vea ja läksin teist korda elus Kaubamaja uuendatud kinga-koti-osakonda. Mõni ime, et seal pimedas mülkas keegi ei käi. Kas see peab olema sensuaalselt paheline paik, kus naised oma patutegusid teevad? Aga seda magusat pattu pole seal ju võimalik teha, sest seal valitseb KAOS! Oksad-lehed ristamisi, nagu ütleb luulerida. No see oli TAGUMINE kord, kus ma sinna lähen.

Otsisin susse. Ei taha karvaseid, pakse vildist, prosta leopardimustriga ega kontsaga. Lumeinimese käpa kujulisi ka ei taha.

Kaupsis ei erutanud mind õnneks ka ükski kott. Kõik olid kas mutikotid või läikivad kulisevad tibikotid. Ah jaa, üks kott mind erutas. Mul on hea maitse, see maksis umbes 7000 krooni.

Nojah, ega sellega mu kaubandustlik rant lõppenud pole. Eile siis oli vajadus minna Solarises Artise kinno. Skeem näitab, et kusagil Apollo kandis see peaks olema. Haa, aga see oleks ju liiga lihtne lahendus. Õnneks kuulsin, kuidas keegi PÖFFi-piiga minusugust hullunud pilguga paarikest instrueeris. Et minge Apollo poodi sisse ja siis ilukirjanduse osakonnas tuleb paremale pöörata ja seal on üks uks. Sörkisin siis paarikesel sabas, tiirutasime nagu spiiilikud seal raamaturiiulite vahel ringi.

No seda ust leiab sealt ainult HIROMANT!!!!!! Jajah, kusagil nurga taga see lõpuks välja ilmus. Ei ainumatki viita ega silti, mitte kui midagi, lihtsalt üks uks. Mis viib jah tõesti Artisesse.

Need vähesed korrad, mis ma sinna majja sattunud olen, tunnen end kui kana takus. Tunnen, et inimene on küll viimane, kellele see maja mõeldud on. Ja ega seal õnneks ei pea käima kah.

Aga et positiivse noodiga lõpetada: informeeritud inimesed teadsid eile Solarises öelda, et kohe-kohe hakkab superstaarihakatiste esinemine. Nu ja seadsin siis minagi end lapsukeste selja taha Marteni poole kaela pikaks ajama. Silmanägemine mul teadupärast kehvake, aga sain oma superstaarihetke kätte!