Tegin vea ja läksin teist korda elus Kaubamaja uuendatud kinga-koti-osakonda. Mõni ime, et seal pimedas mülkas keegi ei käi. Kas see peab olema sensuaalselt paheline paik, kus naised oma patutegusid teevad? Aga seda magusat pattu pole seal ju võimalik teha, sest seal valitseb KAOS! Oksad-lehed ristamisi, nagu ütleb luulerida. No see oli TAGUMINE kord, kus ma sinna lähen.

Otsisin susse. Ei taha karvaseid, pakse vildist, prosta leopardimustriga ega kontsaga. Lumeinimese käpa kujulisi ka ei taha.

Kaupsis ei erutanud mind õnneks ka ükski kott. Kõik olid kas mutikotid või läikivad kulisevad tibikotid. Ah jaa, üks kott mind erutas. Mul on hea maitse, see maksis umbes 7000 krooni.

Nojah, ega sellega mu kaubandustlik rant lõppenud pole. Eile siis oli vajadus minna Solarises Artise kinno. Skeem näitab, et kusagil Apollo kandis see peaks olema. Haa, aga see oleks ju liiga lihtne lahendus. Õnneks kuulsin, kuidas keegi PÖFFi-piiga minusugust hullunud pilguga paarikest instrueeris. Et minge Apollo poodi sisse ja siis ilukirjanduse osakonnas tuleb paremale pöörata ja seal on üks uks. Sörkisin siis paarikesel sabas, tiirutasime nagu spiiilikud seal raamaturiiulite vahel ringi.

No seda ust leiab sealt ainult HIROMANT!!!!!! Jajah, kusagil nurga taga see lõpuks välja ilmus. Ei ainumatki viita ega silti, mitte kui midagi, lihtsalt üks uks. Mis viib jah tõesti Artisesse.

Need vähesed korrad, mis ma sinna majja sattunud olen, tunnen end kui kana takus. Tunnen, et inimene on küll viimane, kellele see maja mõeldud on. Ja ega seal õnneks ei pea käima kah.

Aga et positiivse noodiga lõpetada: informeeritud inimesed teadsid eile Solarises öelda, et kohe-kohe hakkab superstaarihakatiste esinemine. Nu ja seadsin siis minagi end lapsukeste selja taha Marteni poole kaela pikaks ajama. Silmanägemine mul teadupärast kehvake, aga sain oma superstaarihetke kätte!

“Emme, ma vaatasin su kummiku sisse, aga päkapikk ei olnud sulle sinna õllepudelit toonud.”

Päkapikuhooaeg on avatud. Vaene Mii kargas juba pühapäeva öösel kella kolme paiku üles, kurtis, et päkapikk polnud midagi toonud, ja küsis, kas juba on hommik. No päkapikk alles mängis arvutimängu suures toas, kustas siis veel sai tulla.

Aga hommikul oli sussitäide saabunud. Ja Mii unustas vaadata mu punase saapakese sisse, sest sinna oli päkapikk kohvišokolaadi poetanud.

Õlut ta vist varem toonud pole (kuigi see uus vürtsiõlu erutab küll mu meeli), küll aga näiteks koorelikööri.

Oli teada, et 1. detsembriks peavad laekuma jõulukalendrid. Kuna Littlest Pet Shopi kalendri suhtes käis äge surve, siis mõtlesime, et võtame kordki laste rõõmustamise au enda peale. Päkkarid tõid kummalegi hariliku, šokolaadiga jõulukalendri ning meie toast leidsid veidi pännis näoga piigad ka oma ihaldatud Littlest Pet Shopi. Kahe peale. Ütlesime, et see on nii kallis, et me arvasime, et päkakad seda ei too. Ja ostsime ise.

Mulle tundus, et Mirr kuulas seda juttu kuidagi umbusklikult. Et nagunii päkapikud tõid, aga ahned vanemad üritavad alatute võtetega oma reitingut tõsta.

Nojah. Aga üleval olid noored daamid juba umbes kell kuus. Nii et minul, kes ma isegi päkapikuametit ei pea, on silmad pahupidi ning ainus soov magama räntsatada. Koolihommikutel on päkapikandus muidugi soodne värk, saab memmed koti pealt üles. Aga praegu, tõvehommikutel, võiks ju veidi magada…

Lauamängujutt Tarmo sulest

…ehk Kui kass on kodust ära, avaldavad hiired tema blogis kommertsteksti.
No kass ei ole tegelikult kodust ära, hoopis puhkab tagatoas seltskondlikust kangamaalimisest, veinijoomisest ja lõualõksutamisest, if you pardon my French.
Aga hiire sõnum, teile, kallid lugejad, on selline, et kahe päeva pärast hakkab Eestis tööle uus internetipood, mis müüb lauamänge – www.lauamangud.ee. Novembri lõpuni käib selles poes kümnest küsimusest koosnev mälumäng, kus esimesed kümme saavad auhinna ja kõik ülejäänud osalejad 10% soodustust ostudelt. Ja blogipostitus annab mängus kaks lisapunkti, mida, nagu selgub, on esikümnesse jäämiseks hädasti vaja. Nii, nüüd on see siis öeldud.
Aga jah, kui juba jutuks tuli, siis lauamängud tunduvad olevat selle sügise tõusev trend. Mitte niivõrd Monopol ja Reis ümber maailma (mis tõsistelt lauamängufännidelt enamasti sõimata saavad), vaid originaalsemad, põnevamad, keerulisemad (ja kallimad) mängud, mida meil müüakse üldjuhul ainult spetsiaalsetes poodides. Tuleb välja, et see maailm on väga suur ja kirju. Põhjatu teadmiste allikas on www.boardgamegeek.com, mis on sisuliselt lauamänguentsüklopeedia (ja palju muud pealekauba) ja eestikeelset vaimuvalgust laotab näiteks Võlundi Sepikoda.
Mõned viited põnevamatele eksemplaridele ka, omaenda maitse järgi: Arkham Horror, Tales Of The Arabian Nights, Runebound, Memoir’44, Race For The Galaxy, Agricola.

Muide, Triibik VIHKAB lauamänge.

Välja arvatud Alias.

Jah, tühja sest Betti Alveri “Oneginist”, majanduskriisi tingimustes on vaja uusi, ajaga kaasas käivaid tõlkeid. Eile õhtul TV1000-s näidatud “Oneginis” küsis nimitegelane proua Larinalt, kas tema mees on surnud.

- Teie abikaasa on…?

Proua Larina noogutab kurvalt: “Liigtarbimine.”

Consumption.

Kui õelutsemine välja jätta, siis endiselt mojonduskriis 2009 pluss üks haigus teise otsa. Mii sai nädal aega pärast kopsupõletikku lasteaias käidud, täna 38 kraadi palavikku. Mängime oksekausi seinte peal varjuteatrit.

 

EINO BASKIN.

Samal teemal.

Ah maitea, maitea, Otil oli vägev hääl küll, aga muidu nats liiga ontlik. Marten jälle jah liiga arrogant mu maitse jaoks, aga vaieldamatult kihvt ja vaimukas ja laulab “Take On Me’d”… See muidugi tuletab mulle mu vanust meelde, sest “Take On Me” oli vist esimene video, mille pärast plikapisaraid valasin. Ja see juhtus Marteni sünniaastal järelikult, oh mind vana panni…

Anisel on jälle sama ilusad silmad nagu meie Krõpsukesel. Ja vaatab niimoodi nunnult tuka alt nagu Krõpsu oma majakesest… Ja temas on midagi kurba.

Ja Kene näeb nii seks välja.

Ah, maitea, maitea, mis sellest asjast ikka saab.

Muidugi on ka märksa olulisemaid küsimusi, nagu näiteks meie perekondlik kohutav köha ja mu parem käpake, mis varsti-varsti üles ütleb sellise trükkimiskoormuse juures, ja üleüldine ko-hu-tav spliin, kõrinikõrinikõrini. Aga no mis sa sellistest asjadest ikka pikalt pajatad. Pigem siis ikka superstaaridest, säravatest ja andekatest noortest, meie homsest päevast, glamuurist ja diskursusest.

 Hitler Solarise all punkris

Kuna WordPress ei lasknud mul miskipärast pärast neid fotosid enam mitte midagi kirjutada, siis pean Einar Kapi nimelist videodiskot siit jätkama.

Pisi-Ott

Ja kahtlasevõitu soenguga, aga Aznavouri “She’ga”.

Jah, mõni tahab küll “Costello!” kraaksatada, aga pold algul miskit Costellot seal. Nagu ka “Hallelujah’l” Jeff Buckleyt või tuletaevasappi Rufus Wainwrighti

(nagu selgub, on ka Ott “Hallelujah’t” laulnud, ma olen täna liiga palju aega YouTube’is veetnud).

Täheldada võib isegi teatavat vaimset arengut. Kui mullu kaotasin südame Normanile, siis tänavu mind enam kõiksugu lokkidega Ruudid ei võlu. Eelistan ausa ja tõsise mehe sarmi. Oh seda Otti küll! Alles see oli, kui Mirr ketras pisikesena tema jõululaulukeste kassetti.

Kuna ma “Koorilahingut” vaadanud pole, eks ole (ega ma eriti telekat vaatagi), siis tuli kogu Oti suurekskasvamine ja vapustav lauluhääl mulle täieliku üllatusena.

Peale selle meenutab ta mulle ühtaegu nii Chris O’Donnellit kui ka Marius Petersoni. Ei ole halb combo. Ta võiks olla Chrisi ja Mariuse POEG! (Miks ma küll alati kõik ilusa ära rikun?)

Saatus ISE mängib mulle kätte põhjuse tibatillukest käsitööd teha. Suurt pole mahti, suurt ei viitsi, suurt ei saagi teha, aga näe, arvutitööst kurnatud parem ranne nõuab soojendajat. (Suurt ei saagi juba sellepärast teha, et käed niigi kurnatud).

Peaks ikka kogu oma kasina kreatiivsuse sesse nikerdisse panustama, kukkuma vabatehnikas heegeldama nagu MÕNED… Pärleid ja rahvuslikke tikandeid natuke, et kui juba, siis juba, litreid, vilditud palle (neid viimaseid suudan ma küll, ja hell, eks ole ju koolipõlves tikitud kah nagu nugis).

Saab siis imet näha.

Ega ju vanainimese ihu pole enam SEE, varsti nõuab ta ka rišeljöötehnikas reumavööd ja sämppistetega songavööd ja… Kohrutatud konnasilmapadjakesi. Niplispitsiga nimmetugesid.

Jah. Mida kõike ma ei tee, et mitte põhitegevusele keskenduda. Näiteks kuulasin tund aega YouTube’ist oma mullutalvist avastust Ultra Brad ja õhkasin magusvaluliselt. Nutta oleks tahtnud. Soome oleks tahtnud. A no kussa.

Positiivse poole pealt: piparmünditee võttis tõepoolest peavalu ära.

Nõks hiljem. Oi, üks väga positiivne asi meenus veel. Lii Unt on avaldanud oma suurepärase Varanasi päevaraamatu järje. Siit sain teada, kiidetakse ka!