Enne õige puhkuse alustamist ja linnast kadumist tuleb likvideerida meemivõlg. Ega see pole naljaasi. Kaks kena inimest ulatasid teatepulga. Triangli meelest olen vitamiinirikas ja pealegi tselluliidist vabastav greip, mis aitab talve üle elada. Anu võrdles mind kiiviga – pealt väheütlev karvane junn, aga seest täitsa põnev ja pealegi lahustab loomseid valke. No tegelikult  ütles ta natuke kenamini, aga rõõm on ju sõnu väänata. Olen meelsasti greip ja kiivi.

Meem ise järgmine.

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1. Eks vast ikka metsmaasikatel, linnalaps nagu ma olen. Aga ka turult ostetud värske porgandi kimbul, ilusad rõõmsad siledad porksikesed olid.

2. Ah, ei taha öelda midagi nii proosalist nagu kartul. Viinamari, see rõõmude allikas! Just, peabki maale mõne pudeli Proseccot varuma.

3. Selle blogijate valimise ja tembeldamisega on mul üks igavene häda alati. Ja peaasi, et keegi ei solvuks mu meelevaldsete võrdluste peale ega hakkaks sealt otsima seoseid kehakuju või tont teab millega…

Paranks võiks olla kuldrenett. Ilus, väga konkreetse olemisega õun, plekkideta, roosaka põsega,  avaldab kerget vastupanu, kui hammas sisse vajutada :) Aga siis on ah kui magus. Kui veel terve kausitäis kuldrenette peaks toas olema… No ma söön nad kõik järjest ära.

Lupetta-Hunduke olgu üks magus kodumaine pirn. Eesti pirnid on mulle üsnagi värske üllatus – see, et nad nii suured ja maitsvad võivad olla. Saime koos suvekoduga ühe sellise vägeva pirnipuu. Lupetta on raudselt eestimaine vili, mitte mingi importkaup, mida mürgiga pritsitud.

Sirliizile tahan tänu avaldada suurepärase koogiretsepti vahendamise eest – eile katsetasin, superhea. Põltsamaa viimased rabarbrivarred leidsid väärika lõpu. Ja Sirliizile tänutäheks (või hoopis ristiks kaela, no mulle isiklikult oli see meem küll üks paras pusimine) mõistagi ladvaõuna tiitel. Eks ikka valge klaar, see magus linalakk :)

Järgmine postitus

 

Olen meemipidur ja mõtlen veel, milline kaasblogija on kumkvaat, milline litši (või päris litši ei ole, aga natuke litšakas paistab küll), aga seniks veidi silmailu. Marilyni teisikute võistlus Cincinnatis.

Maal kasvuhoones on mullu mulda pandud salvei, tüümian ja sidrunmeliss nii ohjeldamatult kasvama hakanud, et laiutavad nii mis jaksavad. Ja salveil on nii kaunid lillad õied! (Põrgusse, ma PEAN fotoka ostma.) Maitsetaimede ümbert rohimine aga oli puhas rõõm ja kaif – eriti kui avastasin, et ka lavendel on õitsema hakanud. Pistsin pean puhmastesse ja muudkui kaifuitasin.

Aga jah, suve motoks kujuneb ilmselt: sada salveitoitu, tuhat tüümianitoitu, miljon melissitoitu.

Mitte et lapsed midagi nõustuksid sööma, eks ole. Miina õnneks avastas endas tillisõbra. Ja spontanne till kasvab meil üle kogu kasvuhoone ja lillepeenardel takkapihta. Nagu ka spontaanne moon! Aga mitte puuh-puuh-punane moon, nagu ütles laulusalm, vaid lilla.

Miil tuulerõuged, täpselt sama vanalt ja samal kuul kui Mirril neli aastat tagasi. Palju laialdasemalt ja sügelevamalt küll, aga veel väga hullult ei sügele. Enam roheliseks ei tee, täpin saialilletinktuuriga. Vastikutes kohtades – silmalaug, silmanurk… Andsin allergiarohtu ka.

Mii on meil muidu see kõvem kuju, ükskord koukisin tal peopesadest nõelaga kümme pindu välja, ja midagi polnud häda, aga nüüd käib täpitamine hirmsa ulgumisega – et külm olevat see täpi tegemine.  Sestap olen sunnitud igale täpile jäleda nime välja mõtlema ja teda isiklikult mõnitama ja ähvardama: “Ah soo, või siuke prölöögö on siin, vat küll ma sulle nüüd virutan selle jäätisega, nähh, said, jubedik! Ja sina, mörössö (selliste nimedega tituleerib Mirr tavaliselt Miinat), mis sina siin vahid, kassa kaod minema, missa tuled minu last kiusama siin!”

Jama lugu meil see, et isand T. pole tuulerõugeid põdenud …

Pesin praegu pea ära ja keerasin räti pähe. Peeglisse vaadates tuli see pilt mulle kuidagi liiga tuttav ette. Sain aru, et olin täna ühe korra juba juukseid pesnud.

Hommikul nooremat last lasteaeda viies nägin valgete sukkpükstega ja lilledega vene koolilapsi ja mõistsin, et olin unustanud Mirrile lilled kaasa panna. Tunnistusepäev ju. Eile õhtul veel suure rutuga ostsime lilled …

Aga noh, muidu on mul siin kaks iseäranis tublit tegelast. Üks kaitses eile oma bakatöö ära ja sai A, teine sai kena tunnistuse ja võib homme (debiilsuste debiilsus, esmasba kaks tundi, teisiba tunnistuste andmine, kolmaba aktus, iga päev tavapäraselt vara üles) väljateenitud suvepuhkusele jääda. Eile õhtul oli Laidoneri mõisas armas klassiõhtu. Mul hea meel, kuidas ma muidu sinna sattunud oleksin.

Eestis oleks sel kümblusasutusel tõelist lööki:

Süürias Aleppos asub meestesaun, mille nimi on hamam al-Nahaseen!

See puhta ihu ja särgikesega džentelmen on saunas mingi asjapuu.

Eks ma sinna otsinguga “nahaseen” jõudsin. Pildi oli keegi Flickrisse üles pannud.

Mentaalne noot edaspidiseks pedagoogitegevuseks. Kui soovid last lugema innustada, ära vali ajalehest tingimata pealkirja “Kurat, kus must leib on?”. Sest muidu röögitakse seda sulle kahest kõrist õhtu otsa kõrva.

Paar päeva varem kujunes lööklauseks Lindgreni “Madlikese” “Laku panni”, mida olin lastele ääretult ilmekal häälel ette lugenud.

Uus päev, uued nummid.

Numbrid soomeugri ühistehiskeeles:

1 – iktu

2 – kjaktu

3 – kolmu

4 – nelju

5 – vitu

6 – kutu

7 – senchemu

8 – kandu

9 – indu

10 – kimu

EPL artiklist “Udmurdid lõid soome-ugri ühistehiskeele”

Ma tavaliselt küll ei pane siia nummisid loomavideoid, aga no kuulge … Kas midagi nummimat on üldse olemas???